Autolammutajad: automaks on ainuke pääsetee romude surnuaiast

Autoromude surnuaed. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Ove Maidla

Automaks on ainus toimiv survestusvahend, mis tagab keskkonnaohtlike ja silma riivavate autoromude jõudmise jäätmekäitlusse, lihtsamalt öeldes pressi alla, kirjutab Eesti Autolammutuste Liidu juht Riho Seppet.

Tervitan AMTELi tegevjuhi Arno Sillati ja rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsleri Dmitri Jegorovi välja käidud mõtteid kehtestada automaks sõidukitele ja ka kaubikutele.

Praegu on nii, et autoomanikel, kes oma sõidukit enam ei kasuta, puudub igasugune huvi ja kohustus see nõuetekohaselt utiliseerida lasta ja liiklusregistrist jäädavalt kustutada. See on viinud meid olukorrani, kus paljud sõidukiomanikud ei tea, kus tema vana sõiduk asub, kellele see müüdud on või kas see veel üldse füüsiliselt olemas on.

Niimoodi koguneb liiklusregistrisse ajutiselt peatatud kannete alla iga kuu tuhandeid sõidukeid. Praegu on selliseid «surnud hingi» Eestis umbes 100 000-200 000 tükki, ja mida tänaste seaduste alusel lubatakse seal südamerahuga hoida. Paraku on tegu väga ohtlike jäätmetega, mis kahjustavad meie looduskeskkonda.

Sõiduk ei peaks olema midagi püha, millele maksude peale panemine on välistatud. Kriiskav, kallis, kaunis ja makse peletav on sõiduk siis, kui ta tehaseliinilt maha sõidab. Aga talude ümbrust, linnatänavaid, korrusmajade parkimiskohti ummistav romu seda kindlasti pole.

Automaks ei pea olema karistus heale autoomanikule või lisaraha eelarves, millega poliitikud oma valimislubadusi täidavad. Automaks peaks olema mõjutusvahend, mis sunnib inimest oma vana masina jäätmekäitlusse viima, vastasel juhul oleks see talle kulu.

Meie liidu liikmed käitlevad täna aastas keskeltläbi 4000 romusõidukit, mis on vaid 10 protsenti tegelikust vajadusest. Kuidas ja kuhu kaovad ülejäänud käitlust vajavad romusõidukid? Mis motiveeriks inimest rohkem jäätmetega tegelemast kui kohustuslik maks? Praegu pole inimkond paremat lahendust välja mõelnud.

Tagasi üles