Algusajal tuli käia raha täis kilekottidega pealinnas masuuti kauplemas 2. veebruaril tõdeti Sakalas, et Viljandi 4. keskkooli klassides on vaid 8–10 kraadi sooja. Kuu hiljem kirjutati juba optimistlikumalt, kuid samas etteheitvalt: ilmselt pole Männimäe elamuid kütva KEK-i katlamaja võimsus veel ammendatud ja sealse energiasüsteemi juhid on lähtunud põhimõttest, et kui inimestel on toidulaud tühjavõitu, olgu vähemalt tuba soe. Selliseid ülestähendusi 1991. aastast luges ette aktsiaseltsi Esro juht Jaan Saar.

Loetumad uudised

1
2
3
4
5
Enesekiitmise põlatud kunst Üheksa aastat tagasi, kui ma oma arvuti, arusaamatute sirgeldustega märkmikud ja kohvikruusi majandusreporteri laua pealt peatoimetaja kabinetti tassisin, tegin endale üheks tööülesandeks Sakalat ilma igasuguse valehäbita kiita, et inimesed, kes sellele iga päev ei mõtle, aduksid, kui tähtis ja väärt väljaanne Viljandimaal ilmub. Paraku ei ole Sakala minule suvaline tööandja. Meie DNA-d on sedavõrd segunenud, et Sakala kiitmine tundub enesekiitusena isegi siis, kui mul endal pole konkreetse saavutusega midagi pistmist olnud. Enesekiitus on aga eestlase silmis üks suuremaid patte üldse. Meie vanasõna ütleb küll, et kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, aga ma olen üsna kindel, et selle väljamõtleja ei olnud eestlane. Või kui oli, siis mõtles ta seda irooniliselt. Nii kui eestlane hakkab ennast kiitma, lähevad tal huuled kangeks, suu muutub kuivaks kui Sahara kõrb ja keelele kasvab suur soolatüügas.
Tagasi üles
Back