Kui midagi on võimalik vääriti mõista, siis seda kindlasti ka tehakse. Seetõttu mõned selgitused. Ma ei kehuta kedagi ELile lõppu tegema. Nagu Püha Rooma keisririik, võib seegi lihtsalt aegamisi alla käia, ilma erilist head või paha põhjustamata.
Kontrolliühiskonna sammude sahin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti ei agiteeri ma Suurbrianniat ega ühegi teist riiki EList välja astuma. Küll aga tahan ma öelda, et praktiliste idealistide pühendumust EL enam ei vääri.
Kui hääled Pariisist või Berliinist väidavad, et vastus mistahes probleemile on «rohkem Euroopat», mille all nad mõtlevad rohkem keskvõimu ELi institutsioonidele, peab neid ignoreerima.
Ja kui mõned liidrid kinnitavad, et «ilma eurota pole ka Euroopat», siis tuleks õlgu kehitada. Ja kindluse mõttes pilk atlasesse heita.
Kuigi taustafoonil on alati tugev föderalistlik element olnud, hakkas 1945-aasta-järgne Euroopa liikumine tegelikult pihta Schumani plaaniga, mille mõte oli integreerida Saksa ja Prantsuse söe- ja terasetööstused ning välistada seega sõda nende kahe vahel; ning ma mäletan, kuidas käisin tookord Briti peaministrile Harold Macmillanile pinda, et ta samuti oma avalduse sisse annaks.
Kuid aja möödudes ja ELiks sirgudes läks ühendus üha ambitsioonikamaks ning välja arenes terve kaader eurokraate, kelle ainus mure ja hool oli lihtsalt võimendada ELi mõjuvõimu kui sellist – eesmärgina omaette. Ning siis hüppasin ma rongilt maha.
Viimase aja majanduspoliitikas on aga ühendatud mõlema maailma pahupooled. Loodud on reeglite ja bürokraatia labürint, mille peale ärimaailm õigusega pahandab. Kuid sellele on lisatud makromajanduslikud poliitilised piirangud, mis osutavad sellele, et tüüri juures olevad burboonid ei ole 1930ndate katastroofilistest eksperimentidest midagi õppinud ega unustanud.
«Tehnokraat» Mario Monti, kes nüüd Itaaliat juhib, väidab oma eeskuju olevat Luigi Einaudi, silmapaistava antifašistist majandusteadlase, kellest sai riigi teine president pärast Teist maailmasõda. Kuid Einaudi ajal oli maailm müüja turg; söakal valitsusel polnud vaja muud, kui piirata sisenõudlust – ning ostjad olidki nende ukse taga. Täna tuleks taolisele ortodokssele poliitikale lisada vaba vahetuskurss, mille euro aga välistab.
Aga jätkame tsipa maalähedasemalt. Briti riiklik majandus- ja sotsiaaluuringute keskus avaldas hiljuti prognoosid, mille kohaselt EL tänavu ei kasva, 2013. aastal lisandub 0,9 protsenti. Euroalale ennustavad nad vastavalt miinus 0,4 ja pluss 0,5 protsenti.
Võrdluseks: globaalsed prognoosid jäävad 3-4 protsendi vahemikku. Võib-olla on nood Hiina-sarnaste komeetide poolt üles puhutud. Kuid isegi USA ja Kanada peaksid kasvama üle 2 protsendi. Ning EL lohises sabas ka juba varem.
Ning prognoosid, usu või mitte, osutavad lõhe laienemisele edaspidi. Mis veel hullem, ka inflatsioonimäärad pole OECD keskmisest madalamad – pigem veidi kõrgemad. Õigluse mõttes tõdegem siiski, et Britannia omadest on nad siiski sutsu madalamad.
Tuntud rahandusanalüütiku Tim Congdoni hinnangul läheb ELi liikmelisus maksma summa, mis võrdub 10 protsendiga Suurbritannia sisemajanduse kogutoodangust. Seda ei tohiks ignoreerida lihtsalt seetõttu, et uuringu avaldas Briti Iseseisvuspartei, mida Congdon viimastel valimistel toetas. Suurimad kahjumid sündivat «reguleerimiskuludest». Teiseks suureks raiskamise allikaks on ressursside valekasutus – mitte enam peamiselt ühise põllumajanduspoliitika vallas, vaid teiste kahtlasevõitu kaitsemehhanismidega.
Küll aga pole ma Congdoniga nõus selles küsimuses, et ta peab negatiivseks nähtuseks tööjõu vaba liikumist ELis. See on võit inimõiguste vallas, mida SKTga mõõta ei saa. Seesugune vaba liikumine ei rakendu ei Atlandi-üleselt ega [Briti] Rahvaste Ühenduses. Ning tulevikus, juhul kui Briti-ELi suhted lõdvemaks lähevad, tuleks see säilitada.
Kuid kõige kaalukama argumendi ELi praeguse suuna vastu käib oma brošüüris «On Governing Europe» (Euroopa valitsemisest) kogemata kombel välja föderalistist europarlamendi liige Andrew Duff. Ta tahtis selgitada kogu seda asutuste, poliitikajuhtide, päästefondide, rahvusvaheliste lepete jms sasipundart, mis finantskriisi käigus tekkinud on. Ta pingutab mehiselt ega unusta meenutamast ka toda idiootlikku tõotust eelarveid tasakaalus hoida. Autor loodab, et taaskordne lepete ülevaatamise konverents aastal 2015 mõtestab kogu asjade korralduse ilusti lahti.
Kes iganes väidab, et see bürokraatiajura edendab Euroopa kodanike heaolu, on küll optimistide optimist; ning kaasbritte Duff vaevalt veenda suudab – eriti oma viimaste lehekülgedega, kus ta selgitab, kuidas Suurbritannia auväärselt tahaplaanile võib jääda.
Üht tean ma aga raudselt: sallimatuse ja autoritaarsuse hääle tunnen ma juba kaugelt ära.
Sõnad nagu mõeldamatu, mainimatu, arutamatu lendavad igaühe pihta, kes ELi ortodokssuses kahelda julgeb – eurost rääkimata.
Isegi kui kõik muu siin artiklis vale oli, piisab juba sellest, kuidas EL kriitikat ei talu, et mind projektist eemale peletada.
Copyright The Financial Times Limited 2012