Avalikud palgad lubavad töö eest küsida õiget hinda

Ines Kuusik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusminister Jaak Aaviksoo käis välja mõtte, et mitte ainult riigiametnike, vaid kõigi inimeste palgad võiksid olla Eestis avalikud. «Üldse võiks kõik palgad avalikud olla. Ma muidugi tean, et ei ole selles küsimuses enamuses ei parlamendis ega erakonnas.»
Haridusminister Jaak Aaviksoo käis välja mõtte, et mitte ainult riigiametnike, vaid kõigi inimeste palgad võiksid olla Eestis avalikud. «Üldse võiks kõik palgad avalikud olla. Ma muidugi tean, et ei ole selles küsimuses enamuses ei parlamendis ega erakonnas.» Foto: Peeter Langovits

Eraisikute tulumaksu andmete või palkade avalikustamine võib rahuldada uudishimu ning pakkuda teataval määral kõneainet ühiskondliku vastutuse teemal, kuid selle võimalikku positiivset mõju tööjõuturule on seni uuritud ja tuvastatud vähe. Põhjamaade praktika rõhutab täpse palgastatistika ning ametite teatud miinimummäärade tähtsust, et parandada töötaja positsiooni palgaläbirääkimistel.

Kas haridusminister Jaak Aaviksoo ettepanek avalikustada kõikide inimeste palgad võiks positiivseid muutusi tuua?

Praxise tööturu analüütikud Marre Karu ja Pirjo Turk rõhutasid, et põhjalikum palgastatistika võiks aidata leevendada soolist palgalõhet.

Ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga sõnul avalduks palkade või siis vähemalt maksutulude avalikustamise korral paremini ühiskonnas valitsev ebavõrdsus.

Seni on riikide erinevad lahendused ja süsteemid tööturul suures osas seotud traditsioonidega – Soomes ja teistes Põhjamaades on näiteks info iga isiku makstud maksude kohta avalik olnud juba üle saja aasta ning palgaläbirääkimistel seisavad üksiku töötaja eest võimsad ametiühingud.
«Valdade ja linnade maksuinfo oli Soomes minu teada avalik juba 19. sajandi lõpus.

Nüüdses ulatuses, riiklikult, alates 1920ndatest,» selgitas Soome maksuameti õigusasjatundja Matti Merisalu, kelle sõnul sai asi esialgu alguse soovist omada kogutud maksude üle paremat avalikku kontrolli.

Iga soomlane võib minna maksuameti teeninduspunkti ning vaadata sealsetes terminalides nimepäringu kaudu, kellel kui suur maksustatav aastatulu on olnud ning kui palju maksuamet neilt Soome riigile makse kogus.

Ajakirjandusel on võimalik tellida infot konkreetsete inimeste kohta või võtta välja suurimate maksumaksjate nimekirju. Ajalehed ja ajakirjad pühendavad novembris, mil iga aasta värske informatsioon avaldatakse, maksude teemale traditsiooniliselt mitu lehekülge.
«Näiteks kui keegi peaks olema rikas, siis vaadatakse, kus on tema maksustatav tulu,» kirjeldas Merisalu.

Surve salatsemisele
Internetist sellist infot igaüks ei näe ning ka Soomes on suure ametiühingu STTK ökonomisti Seppo Nevalainenei sõnul viimasel ajal üha enam kasvanud surve, et  konkreetsete isikute kohta avaldatavat infot vähendada.

Samas koguvad Soomes palgatasemete kohta põhjalikku infot nii statistikaamet kui ka ametiühingud, tuues regulaarselt välja palgaandmeid ametite, hariduse ja soo lõikes ning andes ülevaate, milliste palgatasemete vahele kõik palgasaajad omavahel asetuvad.

«Seda infot on vaja kollektiivsetel läbirääkimistel,» selgitas ametiühingu STTK ökonomist Seppo Nevalainen. «Sealt saab teada, kui palju mingis ametis teenitakse, aga mitte seda, kui palju teenib iga konkreetne inimene.»

Mõne ameti, näiteks poemüüja puhul on siiski võimalik teada saada ka kolleegide palka.
«See aitab muuhulgas vähendada soolist palgalõhet,» kinnitas ta.

Nevalaineni sõnul mängib Soomes olulist rolli teatava läbipaistvuse ja sama laadi töö eest saadava töötasu tagamisel ka see, et ehkki üldist miinimumpalka Soomes ei ole, on kollektiivsetes töölepingutes miinimumpalk kehtestatud ametite lõikes.

Nii näiteks ei tohi Soomes maksta ka kõige vähenõudlikumat tööd tegevale kassapidajale vähem kui 1500 eurot kuus. Vastutuse, töö keerukuse ja staaži kasvades suureneb automaatselt ka palga alammäär.

«Ma arvan, et see on kasulik, kui info palkade ja maksude kohta on suurel määral avalik,» tõdes Nevalainen. «See aitab kaasa ühiskonna sidususele ja on oluline tööturu efektiivsusele. Avalik statistika on kasulik võrdlemaks palku eri sektorites ja ametites ning naiste ja meeste vahel,» rõhutas ta, avaldades samas Eesti palkade avalikustamise debati taustal lootust, et ka Eesti järgib põhjamaade avatuse traditsioone.

Ametiühing toetab
Uppsala ülikooli majandusprofessor Nils Gottfries rõhutas, et ka Rootsis koguvad ja kasutavad detailset palgastatistikat eelkõige ametiühingud, et aidata töötajatel palgaläbirääkimisi pidada. «See on miski, millele töötaja saab tööandjaga läbirääkimisi pidades viidata,» selgitas Gottfries.

«Täpseid uuringuid, kus oleks läbipaistvuse mõju tööjõuturule uuritud, praegu ei meenu. Üldiselt võiks eeldada, et rohkem informatsiooni viib parema ressursikasutuseni, ka tööjõu puhul,» kommenteeris ta.

Eestis tuleb töötajatel ja tööotsijatel oma palgarääkimistel ise enda eest seista: turule peale 290-eurose miinimumpalga olulisi verstaposte ei seata ning see, kui palju või vähe keegi täpselt teenib, jääb saladuseks.

CV Keskuse värbamisspetsialisti Regina Käsperi sõnul kõiguvad ka konkreetsete elualade inimeste palgad Eestis mitu korda ning liiga üldisele statistikale palgasoovi kujundamisel ta viidata ei soovita.
«Kõige rohkem kujundab inimese palgasoovi eelnev töökogemus,» selgitas ta.  

See, kuhu tööle satutakse, hakkab kujundama ka edasisi palgasoove. Palgatõusu saavutamiseks tuleks Käsperi sõnul toetuda eelkõige töötulemustele või kasutada alternatiivset pakkumist, kandideerides teisele töökohale parema pakkumise korral, siis  nõustub palga tõstmisega ka senine tööandja. «See on heade spetsialistide seas praegu hästi sage.»

Väike ootus
Tegelikkuses on Käsperi sõnul töö õige turuhinna määramisega praegu hädas ka tööandjad. «Kui näiteks on tarvis täita mõni uus ametikoht, pöördutakse ka meie poole, palutakse küsida kandideerijatelt, mis nende palgasoovid on,» kirjeldas Käsper, kelle sõnul võib sellisest praktikast tekkida omamoodi nõiaring. «Inimeste töösoov on sageli nii suur, et nad kardavad, et küsivad liiga palju või liiga vähe.»

Lihtsamate tööde puhul viib turuhinna alla sobivate kandidaatide rohkus ning asjaolu, et tööandjal tekib võimalus minna vähempakkumise teed. Ka hiljem ei ole palgatõusuks või läbirääkimisteks enam ruumi – selliste ametikohtade puhul on ettevõtete palgakulud eelarves täpselt määratud.

Kuna endiselt on naiste palgasoovid meeste omadest madalamad, siis on elualadel, kus töötab palju naisi, madalaks jäänud ka palgad, ehkki Käsperi sõnul võib tuua näiteid, kus meeskandidaadile on oldud ka traditsioonilistel naistealadel valmis mõnikord rohkem maksma.
Just siin võiks kasu olla avalikust palgainfost, nagu soovitas haridusminister või detailsemast statistikast ning ametipalkadest.

Euroopa Liidu nõudmisel teeb meie statistikaamet töötasu uuringuid sugude ja tuludetsiilide lõikes ka praegu, kuid andmete avaldamise ajaline nihe on suur ning kasutatavaid ametite klassifikatsioone üksnes kümme.

Viimased kättesaadavad andmed pärinevad 2008. aastast (varsti avaldatakse andmed ka 2010. aasta kohta), mis palgatasemelt on Eesti elanike jaoks siiani keskmiselt üks positiivsemaid.

Sealt selgub näiteks, et kümnesse ametiklassi jaotatud töötajatest teenisid kõige vähem lihttöölistest naised, kellest pool sai uuringuaasta oktoobris brutopalka alla 370 euro kuus. Kõige kõrgemad palgad olid aga 10 protsendil meessoost kõrgematel riigiametnikel, seadusandjatel ja juhtidel – üle 2556 euro kuus. Mehed üldiselt said kõikide ametite lõikes keskmiselt kolmandiku võrra rohkem palka kui naised, lihttööliste puhul aga isegi peaaegu poole võrra enam.

Madal sissetulek
Ametiühingute toeta keskmine Eesti elanik vajaks palgaläbirääkimisteks ja karjäärivalikute tegemiseks rohkem informatsiooni. Käsperi sõnul võiks ametitele mingisuguseid verstaposte ka üldisemalt seada.

«Midagi võiks tõesti olla,» sõnas ta.
Praegu on Käsperi hinnangul paljudel väga raske aru saada, kas oma teadmiste, kogemuste ja haridusega võiks tegelikult ka rohkem palka saada.

Seda, kui suured on palgalõhed praegu Eestis, võib pidada maailmavaateliseks küsimuseks – ent nii palju või vähe kui statistikast nähtub, siis Eesti töötajate sissetulekute vahed kahvatuvad, kui viia võrdlus OECD riikide tasemele: rahvusvaheliselt ei ole ka Eesti tipud kuigi soodsas positsioonis.


Palgaläbirääkimistele minnes peaks igaüks välja selgitama, kui palju hea töö turul täpsemalt väärt on – kas siis palkade avalikustamise või lihtsalt parema statistika abil. Liiga madalast palgasoovist saavad alguse liiga madalad palgad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles