Värskes Otsustajas kirjutab Ines Kuusik sellest, kuidas oma töö eest õiget hinda küsida. Lugu jätkab teemat, mis on taas aktuaalne ning räägib palgainfo senisest suuremast avalikustamisest.
Üsna palju on arutatud, miks selline info ei tohi mingil juhul avalik olla.
Enamik põhjendustest on demagoogilised ja vasturääkivad. Neist naljakaim kõlab, et need, kes saavad väga vähe palka, häbenevad selle avalikuks tulekut.
Vastukaaluks püüan anda mitteammendava loetelu võimalikest eelistest juhul, kui me otsustaks palgatulud avalikustada. Põhjendused ei ole tähtsuse järjekorras.
Alustan võrdõiguslikkusest. Väidan, et pidevalt poliitikute poolt etteheidetav sooline diskrimineerimine põhineb puudulikul infol ja võrreldamatul statistikal. Kuigi mingis osas on see kindlasti õige.
Tulu tõuseks ka juhtidele, kes on sunnitud selgitama ning ilmselt eelnevalt läbi mõtlema, miks ja kuidas palgad tegelikult kujunevad. Teadasaamine, kui vähesel määral seda siiani tehakse, paneb lugeja kindlasti imestama.
Teiseks muutuksid palgaläbirääkimised läbipaistvamaks. Liiga madalate palkade maksmine on firmale lühinägelik võit, sest töötaja otsib pidevalt paremaid variante, pühendumus on null ja odavus takistab ka töökorralduse uuendamist, sest käsitöö on odavam.
Põhja- ja läänenaabrite arengutase kaugeneb meist veelgi ning päeva lõpuks ei suuda ka kõige odavam Eesti käsitööline võistelda Hiina lapstööjõu hinnaga. Lisaks toimib kirjeldatav mudel emigratsioonipumbana.
Põhjendamatute palgaerinevuste tõttu toimuv kaadrivoolavus kurnab ettevõtteid hoopis enam, kui seda on tunnistatud. Just sellest on ilmselt põhjustatud meie ja Soome–Rootsi töö tootlikkuse erinevus, mis on majandusmeeste hinnanguil peamine pidur elujärje parandamisel kogu riigis.
Kolmandaks – maksude parem laekumine. Võib ju väita, et maksuamet teab kõike niigi, kuid seal käib siiski enamik tööd automaatselt ja pigem kontrollitakse hälbeid ning tegeldakse suurte statistiliste kogumitega, mis on töömahu mõttes ka mõistetav.
Kasu saabub koos kasvava ühiskondliku ja sotsiaalse kontrolliga, mis toimib üsna intensiivselt põhjamaades, kus tulude avalikustamise aste on oluliselt suurem, kuigi riigiti veidi erinev. Ning sellest hoolimata ei ole kuulnud, et isegi mõni liberaalpistrik nimetaks Soomet totalitaarseks riigiks...
Edasi – üks suuremaid probleeme, kuhu erinevate puudujääkide lahkamisel jõutakse, on ühiskondlikud kokkulepped ja sotsiaalne sidusus (ma ei soovita sotsiaalse sidususe ministri ametissekinnitamist), aga ka osaliselt infopuudusest tulenev tunne, mis haarab üha suuremat osa meie inimestest, et just talle on liiga tehtud ja kui mitte muidu, siis tema isikliku ühiskondliku panuse eest tasumisel. See omakorda on viinud Eesti murendavasse faasi.
Järgmiseks – paraneks ka avaliku ja erasektori vaheline lainetena toimuv palkade võidurelvastumine. Argumendid on sageli manipuleeritud ja infopuudusest moonutatud ning kõik käib kerge santaaži foonil. Ehk oleks lihtsalt aus ja mõistlik, et kui ametnike palgad on niikuinii avalikud, siis võrdlusena kasutatavad ülejäänud võiksid seda ka olla.
Ilmselt võiks loetelu veelgi jätkata, kuid juba nüüd tundub, et muudatusest tõusev kasu on palju suurem, kui praeguse olukorra jätkamine.
Head lugemist!