Ülikoolides tuleks oluliselt rohkem rääkida karjäärivalikutest ning kindlasti ei tohiks ülikoolis õppimine olla kui lapsepõlve pikendus, kirjutab omanimelise konsultatsioonibüroo juhataja Sirje Tammiste.
Ülikoolides räägitakse liiga vähe karjäärivalikutest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen seisukohal – ülikoolis õppimine ei tohiks olla lapsepõlvepikendus või üks viis jätkuvalt oma hobiga tegelda. See peaks olema siiski oluline samm elukutse valikuks. Kui noort huvitab muusika, peaks siiski endalt küsima – olen ma nii andekas, et suure töö ja pühendumisega suudan muusikaga endale elatist teenida? Kui vastus on ei, võiks mõelda midagi oma valdkonnaga seonduvat, kuid see ei pea olema muusika. Võib valida hoopis midagi muud ja jätta muusika oma hobiks. Nii saab maailm hoopis rikkam. Neid näiteid võib tuua palju, kus valik on tulnud harrastustest, kuid tööd sellega leida on keeruline (meil valmistatakse ette jäähoki treener, kes hiljem kandideerib laohoidja ametikohale, sest pole jäähoki meeskonda keda treenida).
Mida paremad hinded, seda raskem valida
Hoopis keerulisem on, kui õppimaminek on sotsiaalne surve – kui ikka gümnaasiumi lõpetad heade tulemustega, on perekonna loomulik ootus – nüüd ülikooli. Noorel on sellele väga raske vastu seista. Sest ega ilma hariduseta leia ka tööd. Mida siis ikkagi teha? Paljud valivad mugavama tee – annavad järele sotsiaalsele survele ja alustavad õpinguid. Et aeg annab arutust ja aja jooksul selgub tõde. Paraku on see tee kallis kogu riigile, kallis perele ning võib hoopis viia suure pettumuseni noores endas. Kui meie personalikonkursil teenindusvaldkonda on bakalaureuse kraadiga sotsioloog, siis tekib küsimus – kuhu see tee nüüd viib? Kohtudes noortega, kel kevadel oli pidulik aktus koos sinna juurde käivate suurte ootustega ja nüüd nad püüdlevad töökohale, kuhu piisab gümnaasiumi haridusest, olen olnud nende suure pettumuse tunnistajaks. Milleks ma õppisin kõike seda, mida ma kusagil ei vaja? Teooriaid praktiline elu sageli ei küsi.
Kui ma kohtun noortega, et aidata neil astuda esimene samm oma karjääriteel, küsin ma eelkõige – kui pühendunult suudad sa tööd teha ja kui palju oled valmis pingutama, et selles valdkonnas saada tipptegijaks? Paraku on kurb tõsisasi – kõrgkoolide õppejõud on läinud lihtsamat teed – õigemini on haridus muutunud äriks. See on liiga lihtsaks muutunud, noor ei õpi pühendunult eesmärgi nimel pingutama.
Kuhu kadusid karmid õppejõud?
Üliõpilased ei kohtu õppejõuga eksamit sooritades, vaid vastatakse valikvastustega testile. Kõik oleme kuulnud, et emotsionaalne intelligentsus määrab edukuse, et selle alussammas on oskus end analüüsida ja teine oluline oskus on suhtlemisoskus. Kuidas üliõpilane saaks neid arendada, kui ülikool ei paku väljakutset professoriga silmast silma kohtuda ja õppida oma mõtteid selgelt väljendama. Minu jaoks oli ülikoolis õppimise aja suurim väärtus eksamite sooritamine õppejõududele, kellega ei saa lihtsalt ja keda pead uskuma panema – sa valdad teemat. Iga selline kohtumine oli kogemus ja treening edasiseks eluks. Liiga sageli jääb noortel puudu oskusest enda mõtteid veenvalt väljendada. Omaealistega ei teki tõrget, kuid töö saamiseks on vaja mõjuda personalijuhile, tippjuhile ja huvi tekitada nendes, otsustajates.
Ning pingutamine ja pühendumine – kummalisel kombel saabki päevases õppes õppida ja tööl käia samaaegselt. Sest loengutes ei pea käima, materjalid on internetis olemas. Kas tõesti ei anna õppejõud loengutega midagi enamat kui tekst paberil? Kui see tõesti nii on, on aeg üle minna e-ülikoolidesse, milleks loengud. Kahju küll, et nii tõesti on. Sest seda räägivad tööintervjuudel paljud.
Need on päris karmid küsimused kõrgkoolidele. Algab kool, paljud noored tulevad suurte ootustega leida endale õige tee, saavad aga kogemuse, et tegelikult ei pea väga palju diplomi saamiseks pingutama. Ja karjäärivalikust ei räägita midagi. Kui keeleteadlase ainuke mõte tulevikust on, et lahe on teha oma firma, on see kahetsusväärne. Mida pakub see firma ja kellele? Sellele küsimusele vastust pole ma saanud. Küll aga on arvamus, et kui on oma firma, siis on nii lihtne, teised teevad tööd ja sina korjad raha. Sellist mõttetasandit ei oota kõrgkooli lõpetajalt, lepiks ehk, kui nii räägib põhikoolilõpetaja.