Magistritöö: Eesti elanikud pole harjunud tulevikuks raha kõrvale panema

Tööjõukulude kasv näitab kiiret palgatõusu.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö kohaselt pole Eesti elanikud harjunud planeerima oma sääste ja raha kõrvale panema pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks.

Merle Merilaini magistritöö «Rahaasjade korraldamiskäitumist mõjutavad tegurid Eesti näitel» eesmärgiks oli muu hulgas selgitada välja, millised tegurid mõjutavad Eestis elavate inimeste igapäevaste rahaasjade korraldamis- ja finantsplaneerimiskäitumist.

Merilaini sõnul oli huvitavaimaks leiuks, et lühi- ja pikaajalisema perspektiiviga rahaasjade korraldamine on omavahel väga nõrgalt seotud, mis tähendab, et kui inimesed tulevadki igapäevaselt rahaasjade planeerimisega hästi toime, ei oska või ei saa nad korraldatud rahaasju tulevikuks.

«Ühelt poolt on see loogiline, sest kui raha piisavalt pole, ei saagi säästa. Samas ei ole suur hulk inimesi nii vaesed ja pigem ei olda  harjunud pikaajaliselt planeerima,» nentis Merilain.

Igapäevaste rahaasjade korraldamisega tegelevad kõige vähem madala sissetuleku ga, kulutamisele orienteeritud rahahoiakutega inimesed, samuti noored (18-29-aastased).

Kõige optimaalsema igapäevase käitumisega on aga kõrgeimasse sissetulekugruppi kuuluvad, 60- aastased ja vanemad ning säästmisele orienteeritud rahahoiakutega elanikud.

Üllatav on aga seegi, et igapäevaste rahaasjade korraldamiskäitumine pole seotud inimeste finantsalaste baasteadmiste või -oskustega.

Igapäevaste vajaduste rahuldamisega laenamata tullakse toime mõnevõrra paremini kui kulude-tulude kontrollimisega.

Vaatamata sellele, et vaesemad inimesed kontrollivad jõukamatest enam oma tulusid-kulusid, on nende toimetulek igapäevaste vajaduste rahuldamisega laenu kasutamata, halvem. See aga tähendab Merilaini selgituste kohaselt, et laenu võtmine võib teatud inimgruppide jaoks olla hädavajalik ja mitte peegeldada nende eelistusi laenamise suhtes.

Kui igapäevaste vajaduste rahuldamisega laenamata tulevad eestlased ja mitte-eestlased toime sarnaselt, siis rahaasju kontrollitakse erinevalt. Nimelt kontrollivad eestlased oma rahaasju vähem kui mitte-eestlased.

Merilaini väitel võib see viidata asjaolule, et rahaasjade kontrollimine on kultuurispetsiifiline.  Nimelt  on varasemad uuringud näidanud, et eestlased on venelastest individualistlikumad ja individualistlikumad inimesed kalduvad kulutamisel olema impulsiivsemad. Teisisõnu, eestlased kalduvad kulutama enam lähtuvalt hetkeajest ja emotsioonidest kui mitte-eestlased.

Vaatamata sellele, et mitte-eestlased kontrollivad oma tulusid-kulusid enam, on nende finantsplaneerimiskäitumine vähem optimaalne kui eestlastel. See tähendab, et peljatakse ootamatuid sündmusi, mis võivad tekitada rahapuuduse ,vähem ja nii ei kindlustatagi ennast selle vastu.

OECD andmetest selgus ka, et pikaajaline finantsplaneerimine on vähemoptimaalne kui igapäevaste rahaasjade korraldamiskäitumine ja siin pole vahet, kui vana inimene on või millised on ta hoiakud jne.

Seega pole Eesti elanikud harjunud planeerima oma sääste ja raha kõrvale panema pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks.

Kõige optimaalsem on 30-59-aastaste finantsplaneerimiskäitumine. Paljud nooremad elanikud (alla 30-aastased) veel õpivad või on töötanud piisavalt vähe selleks, et säästa tulevikuks.

«Kui ollakse noorelt harjunud rahaga priiskavalt ümber käima, siis mis paneb neid mingil hetkel väga säästlikult käituma?! Pigem tasuks säästmist harjutada päris noorelt ja kasvõi 5 eurot kuus, et tekiks harjumus,» sõnas Merilain. «Väärtusi ja hoiakuid hakkame lastele samuti õpetama võimalikult varakult ja mitte siis, kui saadakse 20-aastaseks.»

Vanemad inimesed on aga vähem altid kulutama kui noored, kuid ei näe sageli mõtet säästa täiendavalt pensionieaks, sest kui on jäänud vähe aega raha kogumiseks, on sellisest säästmisest saadav tulu väga madal.

Usaldamatus rahaasjades iseenda ja teiste suhtes ei ole seotud rahaasjade korraldamisega, ent on seotud finantsplaneerimisega. Inimeste, kes ei usalda rahaasjades ennast ega teisi, finantsplaneerimiskäitumine on vähem optimaalne kui usaldavatel elanikel.

Võimalik, et usaldamatud inimesed ei soovi oma raha investeerida või osta kindlustust, kuna kardavad, et teised ei hoolitse nende raha säilimise ja kasvamise eest ning on pigem omakasuahned.

Usaldamatust rahaasjades on tõenäoliselt suurendanud hiljutine majanduslangus ja paljud kiiresti kasvanud investeeringud olid 2010. aastaks ehk küsitluse toimumise ajaks oma tipptasemelt (2007. aastal) märkimisväärselt langenud.

Magistritöö kirjutamiseks kasutati 2010. aasta sügisel Eestis läbi viidud OECD rahvusvahelise finantskirjaoskuse pilootuuringu andmeid. Valim koosnes 997 inimesest vanuses 18-74 aastat. Valimis on mõnevõrra üleesindatud enamate finantsalaste baasteadmiste- ja oskustega inimesed.

Igapäevaste rahaasjade korraldamine (lähiperspektiiv)

Finantside planeerimine tulevikuks

(pikem perspektiiv)

Rahaasjade kontrollimine:

*vastutamine leibkonna eelarve eest (ise või koos leibkonnaliikmega);

*oma rahaasjadel hoolikalt silma peal hoidmine;

*toote/teenuse endale lubada saamise kontrollimine enne ostu.

Täiendav (lisaks kohustuslikule) isiklik panus vanaduspõlveks

Igapäevaste vajaduste rahuldatuse tagamine:

*arvete õigeaegne tasumine;

*laenu mittekasutamine, kui sissetulek ei katnud kulusid.

Säästud hädaolukorraks (elamiskulude  kattevõime peamise sissetulekuallika kaotusel vähemalt 3 kuu ulatuses)

 

Pikaajalisema perspektiiviga säästude olemasolu ja hajutatus (eri säästmisviisid)

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles