Euro suuna otsustab Berliini-Frankfurdi allianss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas iganes Euroopa oma võlakriisi lõpuks lahendab, ühisraha tulevik pannakse igal juhul paika kahes Saksa linnas: Frankfurdis* ja Berliinis.
Et euroala alguses sihitu oli, tulenes osalt sellest, et Euroopa Keskpank (EKP) ja Saksa liidrid polnud ühel meelel.
Fakt, et kantsler Angela Merkel on üha varmam Euroopat juhtima ning EKPd toetama, võib tähistada kui mitte just kriisi lõppu, siis vähemalt mootori käivitumist.
Kui turud kahtlevad euro koospüsimises, siis seetõttu, et nad ei ole veendunud Saksamaa tahtes lubada EKP-l kasutada oma täit võimsust perifeeria valitsuste likviidsuse tagamiseks. Paljud juba rõõmustavad, et ebakõla on ületatud ja võitjaks on osutunud EKP president Mario Draghi.
Viimase kuuga on saanud üha selgemaks, et Draghi on kõikidele oma kolleegidele (Bundesbanki pealik Jens Weidmann välja arvatud) augu pähe rääkinud: lisaks euroala valitsuste päästefondile on vajalik ka keskpanga sekkumine. Olulise võiduna on ta saanud oma seljataha ka Merkeli ja tema «poisi» EKP juhatuses Jörg Asmusseni.
Weidmann on jätkuvalt ja avalikult kriitiline kava suhtes osta järelturgudelt üles riigivõlakirju, mida peab liiga sarnaseks valitsuste rahastamisele rahatrüki abil. Kuid isegi Weidmann pole vaidlustanud Draghi väite põhialust: et EKP vastutab «konverteeritavuse riski» kõrvaldamise eest – mille all mõeldakse turgude muret euro lagunemise pärast ning sellest tulenevat tahtmatust anda laenu eeldatavatele lahkujatele.
Weidmann seisab tarmukalt Saksa rahandusliku moraalikindluse eest, kuid seda ületatava tehnilise debati raames efektiivsete ja seaduslike meetmete üle – mitte sünnitades surmavat ideoloogilist lõhet vajalike eesmärkide vallas.
Just see tehniline debatt praegu EKPs keebki – ja igas euroala keskpangas. Polnudki alust eeldada, et poliitika tahumine Draghi üldprintsiipidest käiks kergelt. Kuidas tagada tingimuste täitmine; kas tootluste ja nende vahede osas tuleks välja kuulutada spetsiifilised eesmärgid; kuidas vaigistada investorite hirm «teisejärguliseks» kuulutamise ees, kui EKP võlakirju ostab – need kõik on rasked küsimused, millele täiuslikku lahendust ei leita.
Pole aga ka erilist põhjust kahelda, et EKP nõukogu lõpuks mingi poliitika kokku klopsib. Hetkel ootavad turud Draghi tõotuste konkreetseid tagajärgi: Madridi ja Rooma lühiajalised laenukulud on dramaatiliselt langenud. Just need lubas Draghi sekkumise käigus igal juhul sihikule võtta.
Sekkumine kui selline leiaks aset vaid juhul – ja ka siin on Draghi Merkeliga ühes paadis – kui abisaaja riik kirjutab esmalt alla lepingule euroala päästefondiga, mida rahastavad euroala valitsused.
Kui EKP oma plaanid valmis saab, siis jääb täielikult Itaalia ja Hispaania enda otsustada, kas nad seda tahavad... ja kas nad on nõus neile esitatud tingimustega.
Kui euro peakski otsuste puudumise või erimeelsuste tõttu rööbastelt maha sõitma, siis mitte võlakirjaostude, vaid pangandusliidu kontektsis.
Juunis astusid euroala liikmed esimese ettevaatliku sammu jagamaks oma pankade poolt tekitatud riske – vastutasuks selle eest, et kontroll pankade üle ühte patta pannakse, ilmselt EKPsse. Taaskord on tegemist eesmärgiga, mida jagavad nii Berliin kui Frankfurt.
Milliste pankade suhtes see kehtiks, pole veel otsustatud. Euroopa Komisjon paneb ette kehtestada EKP võim kõikide tuhandete pankade üle euroalas. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble tahaks, et keskkontroll piirduks vaid suurpankadega.
Pangandusliit, mis ei võimaldaks euroalal teostada järelevalvet mõne Anglo Irish Banki või Bankia üle, poleks vaeva väärt. Võib-olla võtab Berliin lõpuks selle tõe omaks – kuid ilmselt alles siis, kui EKP esimesena eeskuju näitab.
Omal ajal ajas Euroopa integratsiooni asja Berliini-Pariisi mootor. Kui Berliin nüüd Euroopa edasitõukamise tahte tagasi on saanud, passib ainsaks tõeliseks partneriks rahaliidu keskpank.
*Euroopa Keskpank asub Frankfurdis
Copyright The Financial Times Limited 2012