Eakas naine ei saanud pisielamu rajamiseks ehitusluba

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: «Sakala»

Pisielamu ehitamise loast ilma jäänud eakas viljandlanna süüdistab linnavalitsust enda eksitamises ja solvamises.



Kolm aastat tagasi mehe matnud ja üksinda kuuetoalisesse eramusse elama jäänud Ingrid Sudemäe jõudis mullu otsuseni, et nii suurt maja ülal pidada käib tal üle jõu.

«Et mul lapsi ega teisi lähisugulasi pole, leppisin ühe tuttava ettevõtjaga kokku, et ta ehitab mulle krundi serva aiamaja mõõtu ühetoalise hoone, kus saan rahulikult oma elupäevade lõpuni elada,» selgitas ta. «Vastutasuks oleksin suure maja notariaalse lepingu alusel tema käsutusse andnud.»

Maja mahamüümist ja kortermajja asumist peab Sudemäe vastuvõetamatuks, sest on harjunud elama vaikuses ja roheluses, mida tema praegune kodukoht Kalda puiestee lõpus Uueveski oru kaldal pakub. Samuti ei oleks tema arvates mõeldav elamu üht korrust rendile anda, sest ülemisel korrusel pole veevärki ning seinad ja laed kostavad läbi.

Viljandis pole head hooldekodu

Naine on kaalunud hooldekodusse kolimise võimalust, kuid ei pea ka seda mõeldavaks, sest Viljandi pole tema sõnul suutnud seni oma eakatele rajada euroopalikke tingimusi pakkuvat vanadekodu.

«Kui meil oleks selline tore pansionaat, kus mulle antaks omaette tuba ja duširuum ning mis peamine - meeldiv ümbrus, poleks mul midagi sinna mineku vastu. Aga praegu seda lihtsalt pole ja ma ei soovi, et minu elukvaliteet tunduvalt halveneks,» põhjendas ta.

Samuti ei taha ta Viljandist kaugele kolida, sest siis oleks keeruline Suure-Jaanis mehe haual käia. Seda on ta harjunud tegema igal nädalal.

Sudemäe pöördus minimaja ehitamise mõttega linnavalitsuse poole. Peaarhitekt Marko Männik käis kohapeal oma silmaga krunti vaatamas ning kinnitas, et alla 40 ruutmeetri suuruse ühekorruselise maja ehitamine soovitud kohta oleks mõeldav. Ta soovitas omanikul selleks dokumendid korda ajada.

Plaani kohaselt oleks uue ja vana maja vahele jäänud kaheksa meetrit ning uude oleks sisse pääsenud eraldi väravast. Omaniku hinnangul andnuks see tänavanurgale praegusest märksa soliidsema ja paremini piiritletud väljanägemise.

«Olen samasuguseid väikseid maju näinud nii Tallinnas kui Viljandis. Paar tükki on hiljaaegu kerkinud siiasamma lähikonda ja ma pole kuulnud, et linnavalitsus nende vastu oleks sõdinud,» rääkis Sudemäe.

Et peaarhitekt jäi peagi isapuhkusele, ajas viljandlanna asju edasi linnavalitsuse arhitektuuri- ja planeerimisameti juhataja Leelo Saare ning peaspetsialisti Urmas Leemetiga. Ka nemad olevat algul mõista andnud, et idee on teostatav, ning Saar oli palunud esitada eskiisprojekti, milles tulevane hoone on kahes variandis, et linnavalitsusel oleks, mille vahel valida.

Üks krunt, üks elamu

Projekti tellis Ingrid Sudemäe aktsiaseltsist Viljandi EKE Projekt ning maksis selle eest 2000 krooni. Vanadaamile ootamatult otsustas linnavalitsus selle menetlemisest keelduda, viidates 2007. aastal kinnitatud detailplaneeringu algatamise korrale, mis näeb ette planeeringulise põhimõtte: üks krunt, üks elamu. Et kõnealuses piirkonnas on elamukruntide suuruseks kujunenud 700-900 ruutmeetrit, polevat ka 830-ruutmeetrise Kalda puiestee 1 krundi poolitamine lubatud.

Sudemäe kinnitab, et krundi poolitamist palus ta vaid algul. Hiljem oli ta nõus sellest mõttest loobuma, sest hoonestusõigust puudutavad seadusesätted näevad ette ka võimaluse, kus ühel krundil on mitu eri omanikule kuuluvat maja.

«Sealtmaalt oli linnavalitsuse suhtumine minusse hoopis teistsugune. Huvitav, kas selle pärast, et mul pole ametnike seas sõpru nagu mõnel teisel, kellele samalaadseid ehitisi on lubatud,» arutles Sudemäe. «Lõpuks hakati mind lausa solvama. Ühes telefonikõnes valas Urmas Leemet mind üle sellise ebaviisaka sõnavalinguga, mille taolist pole ma terve elu jooksul kogenud. Võtsin selle peale julguse kokku, helistasin puhkusel olevale Marko Männikule ja rääkisin asja ära.

Ta imestas väga, et olukord selliseks on kujunenud, ja lubas abilinnapea Rein Triisaga kõnelda, kuid ka sellest polnud kasu. Seega ei jää mul üle arvata muud kui seda, et linnavalitsuse ametnikud ei saa omavahel hakkama ja töötavad sihilikult peaarhitektile vastu.»

Peaspetsialist Urmas Leemeti sõnul peaks Ingrid Sudemäel olema keeldumise põhjustest ammendav ülevaade, sest linnavalitsuse inimesed on temaga vestelnud nii telefonitsi kui näost näkku.

«Oleme seletanud prouale arhitektuurseid ja linnaehituslikke seisukohti ja otsust põhjendanud. Kui Ingrid Sudemäe peab keeldumist solvanguks, saan ma vaid meelde tuletada, et linn on tiheda asustusega piirkond, kus kehtivad planeerimis- ja ehitusseadus ning projekteerimise ja planeerimise head tavad,» lausus Leemet.

Abilinnapea Rein Triisa omakorda ütles, et detailplaneeringu algatamisest keeldumisest teatati Sudemäele nii, nagu kord ette näeb. Samuti pidas Triisa tähtsaks rõhutada, et peaarhitekti antud suusõnalist lubadust ei saa käsitleda lõpliku ostusena, sest selle langetab üksnes linnavalitsus oma istungil.

Tagantjärele tarkusena on Ingrid Sudemäe oma sõnul jõudnud järelduseni, et ainus võimalus, kuidas protsess oleks laabunud, olnuks ametnikele valetada.
«Kui ma poleks maininud, et kavatsen uusehitist kasutada aasta läbi elumajana, ja palunud luba aiamaja tegemiseks, oleks seda arvatavasti pikema vaidluseta võimaldatud. Et ma olin aga aus ja kasutasin kohe esimeses taotluses sõna «pisielamu», ei võetud mind üldse jutule ega vaevutud isegi juhendama, mida tuleks teisiti teha.»

Peaarhitekt Marko Männik möönis, et kuna ta on puhkusel, pole tal kõnealuses asjas otsustusõigust. Samas kinnitas ta ta oma veendumust, et väike maja, sõltumata sellest, kas seda kasutataks aiamaja või aastaringse elukohana, poleks kõnealuses kohas kedagi häirinud.

Männiku arvates ei tohiks linnavalitsusele olla kõige tähtsam küsimus, milleks omanik maja kasutab, vaid selle sobivus ümbrusega.

«Küsimus on rohkem selles, kas ametnikud piirduvad eitavate otsuste vormistamisega või püüavad kasulike näpunäidetega inimestele vastu tulla ja ikkagi soovitud tulemuseni jõuda. Mingit kohustust selleks muidugi pole - kõik sõltub inimestest,» võttis ta teema kokku.

SELGITUSED

Rein Triisa,
abilinnapea

Me ei tea, mida kohapeal räägiti ja milliseid soovitusi anti, kuid igal juhul ei saa ainult jutuajamist käsitleda lubadusena. Linnavalitsuse seisukoht on see, et ühele krundile kahte elamut ei ehitata ja jagamine on nii väikese krundi puhul vastuolus Viljandis kehtivate reeglitega.

Marko Männik,
peaarhitekt

Ma ei ole eskiisprojekti näinud, mistõttu ei saa ma täpselt eitava otsuse kaalutlusi kommenteerida. Kuid seda meelt olen ma endiselt, et kui krunt oleks jäänud üheks tervikuks, poleks väike maja tänava ääres kedagi häirinud. Selliseid on tehtud mujalegi ja need sobivad sinna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles