Kas PSA Peugeot Citroën on teel samas suunas, kui General Motors neli aastat tagasi – riigi eestkoste ja seejärel pankrotikaitse alla?
Peugeot võib põigata pankrotiboksi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise küsimuse esitamine on ehk üleannetu või vähemalt ennatlik, kui arvestada sellega, et firmal on piisavalt sularaha, võimekas tegevjuht ja selge plaan, kuidas Euroopa tänamatul autoturul ellu jääda.
Kuid ometi küsivad analüütikud justnimelt seda küsimust. Ja mitte üksnes Peugeot’, vaid ka Fiati, Renault’ ja GMi vireleva «eurooplase» Opeli kohta.
«Me näeme selgelt sarnasusi Euroopa massitootjate ja USA suurfirmade olukorra vahel paar aastat tagasi,» ütleb Fitch Ratingsi analüütik Emmanuel Bulle. «Ja me kavatseme seda olukorda lähemalt analüüsida.»
Kiusatus paralleele tõmmata on mõistetav: nagu GMil aastal 2008, on ka Peugeot’l rohkem tehaseid ja töölisi, kui vaja.
Ja nagu enamik konkurente, peavad nad üleküllastunud turul pakkuma jätkusuutmatuid soodustusi, et autod müügiks läheksid.
Nagu GM neli aastat tagasi, käitub ka Peugeot mõistlikult ja kärbib nii tootmist kui laovarusid, et allahindlused kasumit täiesti ei hävitaks. Kuid see maksab rängalt kätte kodumaise turuosa osas – üsna sarnaselt GMile.
USA hiiglase ajasid haua äärele jätkusuutmatult kõrged ametiühingupalgad ja pensionäride tervishoiukulud. Samuti keskpäraste sõiduriistade vorpimise reputatsioon.
Aastaks 2008 oli tolleaegne tegevjuht Rick Wagoner hakanud korda majja looma, leppides ametiühingutega kokku palga- ja tervishoiukärped, arendades atraktiivsemaid autosid ning kasvatades müüki välismaal.
Kuid kõik need meetmed olid ebapiisavad ja jäid hiljaks – nagu selgus Lehman Brothersi hävingus, kui krediit kokku kuivas ja ameeriklaste autoostud edasi lükkusid.
Aasta lõpuks oli GM riigi eestkoste all.
Kõikide jaoks, kes käesoleval aastal Peugeot’d vaatlevad, on samuti päevakorras küsimus: kas tegevjuhi Philippe Varini meetmetest piisab, et firma eurokriisist läbi tüürida.
Nagu GM enne restruktureerimist, pistab ka Peugeot praegu rinda oma pärandiga: ennekõike sellega, et tehased ja jaemüük paiknevad valdavalt kulukal ja struktuurselt allakäival Prantsusmaal ja Lääne-Euroopas.
Nagu GM neli aastat tagasi, peab ka Peugeot kuulama poliitikute kriitikat, kes süüdistavad probleemides vigast firmastrateegiat. Samas on Prantsuse valitsus ise süüdi, et on niivõrd kaua autotootja koomaletõmbamis-plaanidele vastu punninud.
Õnneks on valitsus nüüd– nagu näib – vist leppinud mõttega, et Peugeot suleb ühe tehase ja
lõikab ühe teise väiksemaks.
Millest aga ei piisa.
Kandes juulis ette esimese poolaasta 819 miljoni eurose kahjumi, ütles Varin, et peab pigistama välja veel 1,5 miljardi euro eest säästusid, et peatada 2014. aasta lõpuks sularaha põleng.
Plaan kannab päikeseliselt optimistlikku nime «Virgumine 2015».
Samas jätavad Peugeot’ finantsilised alused tahkema mulje kui GMi omad 2008. aasta lõpus: prantslastel on rohkem raha ja kasutamata krediidivõimalusi (juuni lõpu seisuga 12 miljardi euro ulatuses). Netovõlg (2,5 miljardit eurot) oli aastatagusega võrreldes 1 miljard eurot väiksem.
Samuti ei ole Peugeot’l kriisi autode kui sellistega – viimased on oma massituru-rivaalidega konkurentsivõimelised nii kvaliteedi kui ihaldusväärsuse poolest.
Analüütikute sõnutsi on Peugeot’ peamiseks riskiks mingi ootamatu šokk kas auto- või krediiditurul. Nagu see topeltobadus, mis GMi pikali pani.
Finantstulemusi teatavaks tehes ütles Varin, et Peugeot «ei ole pankroti veerel». Küll aga võib mõista murelikke investoreid, kes sel aastal erilise hoolega kätt Peugeot’ pulsil hoiavad.
Copyright The Financial Times Limited 2012