FT: Euroopa ootab kohtupäeva

Variisikute kasutamine muutub riskantsemaks.

FOTO: SCANPIX

12. september 2012. Sel päeval kostab Saksamaalt sealse konstitutsioonikohtu otsus 500 miljardi eurose ESMi kohta. Pidulikult sisenevad Karlsruhe kohtusaali kaheksa punases rüüs õigusemõistjat – ja teatavad, mis sellest asjast saab.

Hetk tuleb kaalukas. Mitte üksnes euro ja seda kasutavate kriisiriikide saatust silmas pidades, vaid ka Saksamaa ja teiste Euroopa maade suhete vallas.

Pealtnäha tuleb konstitutsioonikohtunikel lihtsalt otsustada, kas panna ESM ootele seniks, kui nad kaaluvad selle seaduspärasust Grundgesetzi ehk põhiseaduse valguses. Samalaadset otsust ootab ka nn fiskaalpakt, mis lepiti euroala liikmete jaoks kokku jaanuaris.
Tegelikult on aga nii, et need viis meest ja kolm naisterahvast Karlsruhes võivad otsustada euro saatuse.

Sest ESM ei saa sündida, kui selle põhirahastaja Saksamaa lepet ei ratifitseeri.
Isegi kui kohtunikud rohelist tuld näitavad, võivad nad lisada tingimusi, mis pingestaksid suhteid valitsusega, kui jutuks tuleb Euroopa integratsioon.
Kuigi Berliin anus juulis kiiret kohtuotsust – kui kohtunikud olid 10 tundi järjest poolt- ja vastuargumente kuulanud – võtavad viimased siiski tagajärgede läbikaalumiseks terve suve.
Otsusest sõltub otseselt, kas püsti jääb eurotsooni päästepingutuste põhisammas – 500 miljardi eurone «tulemüür» ESM, mis peaks kaitsma selliseid maid nagu Hispaaniat ja Itaaliat lendukippuvate laenukulude eest.

«Kui nad ESMi tapavad, siis järgmisel päeval eurot enam ei ole,» ütleb Arnim von Bogdandy, Heidelbergis asuva Max Plancki õigusinstituudi direktor. «Nad mõistavad seda ja nad ei saa seda teha.»

Isegi päästemeetmete kõvad kriitikud tunnistavad, et ei usu hagejate võitu tollel päeval.
Vastalised väidavad, et ESM ja fiskaalpakt kujutavad endast instrumente, mis õõnestavad Bundestagi suveräänsust, annavad volitused ilma demokraatliku kontrollmehhanismita Brüsselile, ning toovad rahvale kaela ettearvamatud kulutused.

«Nad võivad anda signaali edasistest sammudest põhiseaduse kaitsmiseks,» ütleb Oliver Sauer Euroopa Poliitika Keskusest, mis on üks väheseid euroskeptilisi mõttekodasid Saksamaal.

«Teatud riiklikud kompetentsid tuleb alles jätta. Grundgesetziga läheb vastuollu vaid teatud osa integratsioonist. Ma ei usu, et nad ütlevad, et ESM on täiesti vastuvõetamatu. Nad ütlevad: Jah, aga...»

Aga see «aga» on kaalukas.

Viimasel ajal on kohtunikud võtnud vastu terve rea kantsler Angela Merkelit manitsevaid otsuseid, alates eurokriisi juhtimisest kuni varjupaigataotlejate poliitika ja tulevaste üldvalimiste korrani.
Antud juhul on küsimus peamiselt selles, kui suurel määral kavatsevad nad valitsuse ja Bundestagi käed kinni siduda – viimaste püüdlustes «eelarveliidu» poole.

Merkel, tema rahandusminister Wolfgang Schäuble ja nende arvukad toetajad väidavad, et üksnes koos eelarveliiduga – mis annaks eelarvesuveräänsuse suuremal määral ELi institutsioonidele üle – võib rahaliit kunagi stabiilsemaks muutuda.

Berliini Vaba Ülikooli professor Christian Calliess ja paljud õiguseksperdid usuvad, et kohus võib soovitada referendumi korraldamist (eelarve)suveräänsuse loovutamise küsimuses.
Karlsruhe kohus on kodumaal tuntud kui üksikisiku õiguste kaitsja – näiteks andmekaitse või minimaalse elustandardi küsimustes.
«Nad väljendavad ka selliste elanikkonna segmentide huve, kellel oma hääl puudub,» ütleb professor von Bogdandy. «Ja on enamjaolt edukad. Kohtu reputatsioon on rahva silmis väga hea.»
Seetõttu tõrguvad Saksa poliitikud ja kommentaatorid kohut kritiseerimast – mida mujal Euroopa ei mõisteta ja tihti imeks pannakse.

Alates 1980ndate lõpust konstitutsioonikohtu presidendi ametit pidanud ja 1990ndatel ka Saksamaa presidendiks olnud Roman Herzog väidab, et kohtu autoriteedil on sügavad ajaloolised juured.
«Alguses uskus meie rahvas monarhiasse,» ütleb ta. «Siis hakati uskuma rahvaesinduse tarkust. Kuid 1930ndate alguses sai selgeks, et esindusdemokraatia võib tuua kaasa uskumatuid rumalusi. Kõik, mis meile jäi, oli kohtunikkond.»

Põhiseaduse alustala on nn «igavikuklausel», mis määratleb, et puutumatud ja võõrandamatud inimõigused «muutmisele ei kuulu».
Professor Calliess ja professor von Bogdandy seavad küsimärgi alla referendumi, millele ei ole põhiseaduses muud alust kui vaid 16 liidumaa piiride liigutamise küsimused.
«Kas referendum on vägevam kui igavikuklausel?» küsib professor Calliess. «Meie ütleme, et seda ei saa iial tühistada. Kui just revolutsiooni ei korraldata.»

ESMi ja fiskaalpakti põhiseaduslikkust kaaludes peavad Karlsruhe kohtunikud leidma balansi igavikuklausli ja «ühendatud Euroopa» klausli vahel, mis samuti Saksa põhiseaduses sees on.
Aga üks on kindel: revolutsiooni nad ei soovi.

Copyright The Financial Times Limited 2012
 

Tagasi üles
Back