Siit-sealt kostab kisa-kära kergejõustiklaste ponnistusi saatva «ametliku olümpiatümpsu» pärast.
Kuidas istub kergejõustikutümps?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates avašõust on mänge ilmestanud muusika, mis mürtsub ka olümpiapargi kõlaritest ja enamikes võistluspaikades.
Probleem seisneb selles, et diskorid lasevad lugusid mitte üksnes jooksude vahel, vaid ka nende ajal.
Mis paneb pahandama puristid, kes usuvad, et niiviisi devalveeritakse sporti ennast.
Teised vastu: mis siin valesti on, kui vana väärikas kergejõustik saundi tiivul laiemaid masse kaasa kisub?
Pallimängud – näiteks korvpall – on ammust ajast «musikaliseeritud».
Nagu tunnistab rahvusvahelise korvpalliföderatsiooni FIBA peasekretär Patrick Baumann, tuleb spordivõistlustel alati ette «tühje hetki».
Kuid isegi korvpallis keeratakse muusika kinni, kui mäng käib.
Reedel kulges aga naiste 10 000 meetri jooksu finaal rütmikate trummide taustal.
Kuna staadion oli üsna pilgeni täis ja rahvas elas kaasa nagunii – milleks siis elevust veel juurde kruttida?
Fakt jääb aga faktiks: kergejõustik käib kergete rütmite taktis juba pikemat aega.
Nii näiteks tegutsevad Teemantliigal aktiivselt ka diskorid, kes jooksudele oma muusikavalikuga pinget peale keeravad.
Sportlasi muusika ei sega – nemad on «tsoonis» ning keskendunud, kõik kõrvaline on välja lülitatud.
Rahvusvahelises kergejõustikuliidus (IAAF) leidub küll muusika pärast pirtsutajaid, aga nood neelavad oma nördimuse alla.
Londoni orgkomitee LocoGi boss lord Coe kaldub küll skeptitsismi, kuid kinnitab, et kergejõustikumaailmas leidub temast kõvasti konservatiivsemaid kujusid.
LocoGi sõnutsi olid tuhanded pealtvaatajad reedesest jooksumuusikalist vaimustunud.
Kõik te õnneseened, kes neil päevil tribüünidele pääsete – otsustage ise.
Copyright The Financial Times Limited 2012