Täna astuvad olümpiastaadionil rahva ja kaamerate ette lambad, hobused ja haned, viies mõtted aastasse 1948, kui London viimati mänge korraldas.
Meenutus: Londoni «kasinusmängud» 1948
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tookord, kuuskümmend neli aastat tagasi, lasti avatseremoonial lendu tohutu parv tuvisid.
Rahvasuu ristis sündmuse «kasinusmängudeks». Sportlased ostsid või õmblesid endale ise rõivad, toitusid tagasihoidlikult ja ööbisid Briti õhujõudude sõjaaegsetes varjualustes.
Nagu tänavu, ägas Britannia ka 1948. aastal raske võlakoorma all. Euroopa maadles majandustraumadega ning valitsus oli kehtestanud karmid meetmed, et riik taas kindlale alusele asetada.
Muus osas on aga tolleaegne olümpia-London ja tänavune metropol vaat et kaks eri maailma.
Praegu pakitseb pealinn ettevõtjatest, tudengitest, investoritest ja superrikastest, äri edeneb paremini kui saareriigi teistes kantides.
Tohutu vahe võrreldes 1948. aasta purukspommitatud varemetega. Saksa õhujõud olid hävitanud 116 000 maja, kahjustatud eluasemeid leidus miljonite kaupa. Enam kui pooled tööstusobjektid olid ära pühitud.
Kui tänavu on aednikud olümpiaparki maailma suurima inimkätega loodud lillevälja istutanud, siis tookord polnud inimlikku sekkumist tarviski – ristirohi ja igasugused aasalilled vallutasid Londoni pommiaugud täiesti omal algatusel.
1948. aasta juulis oli inflatsioon 7,5 protsenti ning liha, suhkrut ja võid sai ikka veel jaokaupa – kolm aastat pärast Berliini langemist. Vanade asjade putitamine polnud mitte elustiil, vaid tüütu paratamatus.
Idee, et olümpiat võiksid rahastada firmadest sponsorid, oli veel aastakümnete taga. BBC maksis vaid 1000 naela, et näidata mänge neile 4,3 protsendile kodanikest, kel kodus televiisor oli. Nagu nendib ajaloolane David Kynaston, oli telefoniomanikke rohkem – 11 protsenti.
Mängude eelarve oli 760 000 naela (tänavu 9,3 miljardit naela) ning korraldajatel õnnestus see piletimüügiga tasa teha – ja isegi 29 000 naela kasumit teenida.
Ajaloolane ja Londoni New Yorgi ülikooli professor Stephen Inwood, kes ise lapsena pealinna varemete vahel peitust mängis, väidab, et tookordse ja tänavuse olukorra võrdlus osutab linna võimele end taaskehtestada.
«1948. aastal oli London üks maailma suurimaid sadamaid, siin oli võimas tööstusbaas,» ütles ta. «1950ndatel hakkas vana majandus alla käima, just samal ajal toimus meeletu immigrantide sissevool. Neid raputusi arvestades on Londoni elujõud erakordne.»
Copyright The Financial Times Limited 2012