«Ja kui sisse lähete, siis ei tohi vett kaasa võtta. See on nagu lennujaamas. Ainult tühja pudeli võite võtta,» ütleb kollase vihmavarjuga giid grupile inimestele, seistes 2012. aasta Londoni olümpiamängude peastaadioni lähistel Stratfordis.
Reportaaž Londonist: olümpia külvab kohalikes segadust ja meelepaha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2008. aastal nurgakivi saanud staadion ning sellega ühel alal olevate spordihoonete lähedale tavainimene enam ei pääse. Terve ala on aiaga ümbritsetud ning kontrollipunktides on väljas turvamehed, kes sissepääsuluba küsivad.
Kuna park on ja jääb olümpiapääsmeta inimesele suletuks suure tõenäosusega 18 kuuks pärast mängude lõppu, on kohalikud ettevõtlikud inimesed võtnud nõuks korraldada 9 naela maksvaid ja kaks tundi kestvaid jalutuskäike ümber perimeetri. Tegemist on ainult sularaha vastu võtvate giididega, mis viib majandusajakirjaniku mõtted kohe selleni, kas osa sest rahast ka riigi taskusse jõuab või mitte.
Seistes sissepääsu juures, mis on kohe Euroopa suurima kaubanduskeskus Westfieldi kõrval, voorib mööda sadu inimesi, kel kaelas maagilisele sportlaste piirkonda lubav pääse.
Need, kel sellist pääset pole, peavad giidi soovitusel parema vaate nimel minema kaubanduskeskuses asuvasse John Lewise poe kolmandale korrusele, mille lasteosakonna aknast avaneb vaade umbes poolele pargile. Tundub, et tegemist on poe kõige populaarsema osakonnaga ning koha eest akna taga peab võitlema kümnete mobiiltelefoni või uhkemat fotoaparaati käes hoidvate turistidega.
Verivärske staadioni kõrval on teiseks vaatamisväärsuseks Suurbritannia rikkaima mehe Lakshmi Mittali ehitatud 115-meetri kõrgune terasest vaatetorn ArcelorMittal Orbit. Sõlme keeratud Eiffeli torni meenutav torn läks maksma umbes 19 miljonit naela, millest 16 käis välja just terasemagnaat Mittal.
Kui osa 2012. aasta olümpiaks ehitatud rajatisi võetakse maha, siis vaatetorn jääb alles.
Londoni olümpia maksumuse kohta levib Briti pressis erinevaid summasid, tõenäoliselt jääb see 9 ja 13 miljardi naela vahele. Kui uskuda varemmainitud kollase vihmavarjuga giidi, läks iga olümpia peale kulutatud naelast 75 penni millegi taolise rajamiseks, mis jääb linna püsivalt alles.
Ometi pole olümpiamängud väga paljude kohalike seas positiivseid emotsioone tekitanud.
Selle põhjuseid ei tasu kaugelt otsida – linnas ringi liikudes ei jää märkamata hoiatavad sildid, mis tuletavad kohalike meelde, et juuli lõpust kuni augusti keskpaigani on pääs linna ning linnas liikumine raskendatud. Nagu juuresolevatelt pildilt näha, kutsutakse autojuhte üldse olümpiapiirkonda vältima.
Üks kohalik toob pahameele põhjusena välja veel selle, et kui tavaliselt on tipptundidel Londoni kaoses teatud seaduspärasus – inimesed liiguvad teatud suunas – siis turistid keeravad kõik pea peale ning segavad valgekraede normaalset tööleliikumise rütmi.
Segadusele aitavad omalt poolt kaasa ka Londoni metroojuhid, kelle kirumine tundub pealinnas olevat omaette ajaviide.
Üle 40 000 naela aastas teenivad metroojuhid, kelle perekonnad võivad ühistranspordiga tasuta sõita ning kes saavad tavatöötajatest rohkem puhkusepäevi, on lubanud spordivõistluste ajal streikida. Et seda vältida, pakuti neile puhtalt tööletuleku eest 500 naela päevas. Sarnast pakkumist ootavad ka bussijuhid ning ametiühingud on isegi viidanud, et mänge turvama kutsutud sõduritele peaks sama summa maksma.
«Maksta kellelegi, kellest sõltub tuhandete inimeste töölejõudmine, lihtsalt 500 naela töötegemise eest, on väga ebaõiglane,» kurdab üks kohalik.
Elanikele jagatakse paljude meelest jaburaid nõuandeid vältida olümpia ajal rongidega ja metrooga sõitmist ning sõita tööle hoopis rattaga või veel parem – joosta.
Autojuhtidele külvab segadust ka spetsiaalselt sportlastele mõeldud sõidurada «Olympic Lane», mis peab olema igas olümpialinnas pärast seda, kui Atlantas sportlased tiheda liikluse tõttu mängudele hiljaks jäid. Eriraja vastuseks blokeerisid taksojuhid ühel päeval sissepääsu parlamenti.
Kohtuhagiderõõmsas Londonis on ka kohalikud ettevõtjad olümpiakorraldajate vastu esitanud mitu hagi, nad kurdavad, et kuna liikumine mängude toimumiskoha lähistel on piiratud, ei jõua kliendid ja tarnijad nendeni, mis viib omakorda kahjumini.
Seistes ise maailma suurima kaubanduskeskuse ees, kus nagu juba mainitud on pargi sissepääs, ma seda muret väga selgelt ei tunneta. Vastupidi – sealsed ärid tõenäoliselt mitmekordistavad oma käivet, arvestades, et mänge tulevad vaatama tuhanded. Ainuüksi uuele staadionile mahub 80 000 pealtvaatajat.
Ent see ei takista väikematel äridel kohtus oma õnne katsumist.
Kui staadion ja vaatetorn välja jätta, siis kolmandana paelub inimesi sportlaste elukvartal, mille kirjeldusi on Postimees ka juba spordiküljel kajastanud.
Tegemist on mitmekümnekorruseliste majade kvartaliga, milles asuvad tulevased korterid. Praegu leiavad atleedid sealt vaid magamisruumi ning vannitoa, ent kui nad välja kolivad, ehitatakse korterid lõpuni ning müüakse soolase hinnaga maha.
Näiteks olümpiakülast väljajääva, ent sellele üpris lähedal asuvas majas algavad ühe magamistoa ja vannitoaga korterite hinnad 235 000 naelast. Mida parem vaade ja rohkem ruumi, seda kallimaks hinnad lähevad.
Veelgi enam – olümpiaküla ümbritsev piirkond on muutunud nii atraktiivseks, et mööbligigant Ikea ostis ära seal lähedal asuva kunagiste tehastega majutatud 10,5 hektari suuruse maa-ala ning ehitab sinna 350 voodiga hotelli, 480 000 ruutmetrit büroopinda ning 1200 uut kodu.
Ent olgu, kuidas kohalike inimeste ja ettevõtetega on, kõik, kes kohale tulevad, ei pea tõenäoliselt olümpiaelamuses pettuma, isegi, kui mõni britt peaks hommikul tööleminekutuhinas paar nipsakat kommentaari teele saatma.