Raudne kantsler kummardab kohtunike ees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Angela Merkel
Angela Merkel Foto: SCANPIX

Saksamaa võimas konstitutsioonikohus tegi eile teatavaks, et ei kavatse enne 12. septembrit otsustada, kas annab euroala 500 miljardi eurosele ESMile rohelise tule või väljastab määruse asjaga oodata.

Kaheksa tulipunases talaaris kohtunikku, kes Reini kaldal unises Karlsruhe linnas oma ametitoolidel istuvad, ei kavatse lasta end kõigutada mingisugustel turupaanika hoogudel, ega ka kannatamatutel poliitikutel.

Kui kohtunikud otsustavad väljastada ESMi-vastase määruse ning peatada ka paralleelselt arutlusel oleva euroala fiskaalleppe, võivad nad seejärel eraldada endale kuude kaupa aega vaagimaks, kas nimetatud lepingud üldse Saksa põhiseadusega kokku klapivad.

Mis iganes nad otsustavad, närvi lähevad turud viivituse peale vist nagunii.

Kuid reaktsioon Berliinis, kus kiiret lahendust oodati, oli malbe. «Föderaalvalitsus... arvestab seisukohaga, austades kõigiti konstitutsioonikohtu pädevust,» ütles kantsler Angela Merkeli pressiesindaja Steffen Seibert. «Kohus peab võtma endale otsuse tegemiseks piisavalt aega.»

Niipalju siis «raudsest kantslerist», kes pidavat dikteerima ülejäänud Euroopale kõiki eurokriisi lahenduste tingimusi. Kui mängus on Karlsruhe, ei julge ta lubada endale ärrituse varjugi.

Brüsselis domineerib Merkel edasi. Isegi Prantsuse presidendiks kerkinud François Hollande’i katsed Mario Monti (Itaalia) ja Mariano Rajoyga (Hispaania) kampa lüüa pole kantsleri kaalu kergendanud.

Esimene tippkohtumise-järgne järeldus – et Merkel taandus Hollande’i uue alliansi ees – ei pea vett. Edasistele abipakettidele rakenduvad ikkagi ranged tingimused. Nii Itaalia, Hispaania kui kõigi teiste puhul. Pankadele ei saa abifonfidest rahasüste teha enne, kui paika on pandud terve uus kiht üle-Euroopalist pangandusjärelevalvet.

Kuid Merkeli koduõuel käivad üha lärmakamad arutelud, ning mitte üksnes Karlsruhes. Juunikuise diili mõistsid hukka ca 200 Saksa majandusteadlast, kes esinesid avalikkuse ees sütitava avaldusega, et mistahes samm «pangandusliidu» poole tooks Saksamaale kaela kujuteldamatud kohustused: triljoneid eurosid tagamaks teiste inimeste pangahoiuseid.

Avaldus vallandas teise ca 200-liikmelise professorite ja akadeemikute seltskonna vastulause, kes kuulutasid, et pangandusliit on mõistlik ja vajalik samm, mis sugugi ei hõlmavat võlgade «ühepajatoitu».

Siiamaani pole see Merkelit kõigutanud. Võibolla pani teda professorite sidususes kahtlema tõsiasi, et 11 neist panid käe alla mõlemale kirjale.

Päev pärast esimese kirja avaldamist näitas üks arvamusküsitlus, et 66 protsenti sakslastest on kantsleri tööga rahul.

Kuid kuigi Merkel on Saksamaa populaarseim poliitik, ei ole ta võim sugugi nii suur, nagu paljud välismaalased arvavad. Ta peab kodus pidevalt manööverdamisruumi otsima, et leida lahendusi, mis oleksid vastuvõetavad euroala partneritele Brüsselis.

Üks asi, mis rahvusvahelisel areenil arusaamatusi tekitab, on see, et Saksa kantsler peabki olema nõrk. Sest niiviisi konstitutsioon pärast teist maailmasõda koostati, USA ja Suurbritannia mõjutusel.
Keskvõimu väge piirab tugev föderalism, 16 liidumaad teevad valitsusele rutiinselt «kambakaid».

Kantsler võib panna paika valitsuse prioriteedid, kuid ta ei tohi käskida oma ministritel ajada teatud poliitikaid. Koalitsioonis tuleb igas asjas leida konsensus.

Ja kõige tipuks on Saksamaal veel kaks suurt iseseisvat institutsiooni, mis valitsust ärevil hoiavad: konstitutsioonikohus ja Bundesbank. Merkel ei ürita iialgi kummalegi neist ettekirjutusi teha. Ega isegi jõuliselt arvamust avaldada.

Samamoodi kohtleb ta Euroopa Keskpanka. Prantsuse presidendid ja Briti peaministrid – tugevalt tsentraliseeritud riikide juhid – seda asja ei mõista.

Sel nädalal peab Merkel veenma Bundestagi, et viimane kiidaks heaks 100 miljardi eurose Hispaania pankade rekapitaliseerimise kava. Tema enda toetajate seas saab olema 20 või enam mässulist. Absoluutset enamust ta parlamendis ei saa. Aga roheline tuli tuleb ikka, opositsiooni abiga.

Merkeli peamine probleem polegi Bundestag. Vaid hoopis konstitutsioonikohus. Sest see asutus asub väljaspool tema poliitilise mõju ulatust.

Hollande’iga saab Merkel hakkama. Hollande on poliitik. Aga Karlsruhe kohtunikud on hoopis teine tera.

Copyright The Financial Times Limited 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles