Saksa majandusmeeste vahel läks euro pärast madinaks

Hans-Werner Sinn.

FOTO: AFP/SCANPIX

Saksa majandusteadlaste kogukond on reeglina kaine ja püüdlikult viisakas, kuid nüüd ei pea närvid enam vastu: euro tuleviku ümber käib jõuline sõnasõda.

Piigid on ristanud väärikad riigirahanduse ja rahandusteaduse õppejõud.

Ühe leeri hinnangul on vastaspool süüdi «kõrtsisõnelustes» ja natsionalistlike hirmude ülesõhutamises. Oponendid omakorda aduvad tahtlikku faktide moonutamist.

Kõige koloriitsem kuju konfliktis on silmapaistev ja sõnakas professor, kes juhib ühte mainekamat Saksa majandusinstituuti. Tema emotsionaalsed ja sünged hoiatused, kuivõrd üüratuid Euroopa võlgu Saksamaa tagama peab hakkama, on pälvinud kaasakadeemikute hukkamõistu: tegemist olevat populismiga.

Müncheni Ifo instituudi professor Hans-Werner Sinn oli ühtlasi selle kurjakuulutava avaliku kirja algataja, mille konservatiivne ajaleht Frankfurter Allgemeine läinud nädalal ära trükkis. Kirjas mõisteti hukka valitsuse sammud euroala «pangandusliidu» suunas.

«Maksumaksjad, pensionärid ja hoiustajad nendes Euroopa riikides, mis on veel [finantsiliselt] terved», ei peaks tagama ülejäänute pangavõlgu, kuulutasid kirja autorid.

Ja väitsid, et see skeem ei päästaks eurot ega Euroopa ideed, teenides vaid Wall Streeti ja Londoni laenuasutuste – ja mõnede söakate Saksa investorite – huve.

Tänaseks olevat kirjale alla kirjutanud üle 200 akadeemiku. Suur on aga rahandusministri Wolfgang Schäuble raev, kes mõistab autorid hukka kui «vastutustundetud» tegelased.

Eraviisiliselt kutsub ta professor Sinni – kelle nimi võiks tõlkes olla «arukas» – professor Unsinniks, ehk «arulagedaks».

Ka ülikoolid on üles ärritatud. Ligikaudu 220 akadeemikut on kirjutanud alla vastulausele, mis väidab, et pangandusliit on oluline samm eurokriisi lahendamiseks ega «õigusta ega toeta mingil moel» pangakohustuste kollektiviseerimist.

Kolmas läkitus, mille avaldas ärileht Handelsblatt ja mille on koostanud sellised suurkujud nagu kauaaegne «viie [majandus]targa» nõunikerühma esimees Bert Rürup, mõistab hukka esialgse kirja «küsitavad argumendid» ja «natsionalistlikud klišeed». Nad süüdistavad kirja autoreid «hirmude ja emotsioonide ülesõhutamises» pakkumata fakte väidete tõestuseks.

«Nad on nagu intensiivravi arstid, kes käsivad hapniku kinni keerata, pakkumata samas mingit muud lahendust,» ütleb Peter Bofinger, Göttingeni majandusprofessor ja üks «viiest targast». Ta nõuab, et professor Sinn selgitaks täpsemalt, millise suuna ta siis valiks.

«Kui nad usuvad, et Saksamaal läheks paremini, kui mark tagasi tuleks, siis olgu nii. Aga nad valavad välja oma hirmud ja viha, pakkumata midagi konkreetsemat.»

Professor Sinn, kes näeb oma püüdlikult piiratud habemega välja kui müstiline merekapten, ei tagane aga karvavõrdki.

«Ennekõike on see õigluse küsimus. Aga minu kui majandusteadlase jaoks on see peamiseltsiiski fundamentaalsete põhimõtete küsimus,» ütles ta Financial Timesile. «Investor peab arvestama oma investeeringute tagajärgedega.»

«Summad on lihtsalt liiga suured, et abipakettidele üldse mõtlemagi hakata. Meil on 9,2 triljonit eurot pangakohustustes ja 3,3 triljonit eurot riigivõlgades. Seda on kõvasti üle 12 triljoni euro. Maksumaksja üksi seda garanteerida ei saa.»

Vastased vaidlustavad vihaselt nii Sinni numbreid kui tõlgendusi.

«Ta on suurepärane kõnemees ja oskab võita tähelepanu, kuid mõnedes küsimustes ta lihtsalt eksib,» ütleb Humboldti ülikooli majandusprofessor ja Saksa majandusliidu esimees Michael Burda.

«Kiri on kirjutatud väga poleemiliselt, nagu pöörduks poliitik oma valijate poole. Ja see ajas paljud meist vihale.»

Kieli Maailmamajanduse Instituudi president Dennis Snower, kes kirjutas alla professor Burda kirjale, kardab, et majandusteadlased lähevad liiga emotsionaalseks.

«Akadeemiline kogukond on sama aldis emotsioonidele kui kõik teised,» ütleb ta. «Probleem on selles, et akadeemikutel õnnestub vahel inimesi veenda, et nende emptsioonid põhinevad kspertiisil. Ja sellest pole kasu.»

Snoweri sõnutsi jätab debati praegune tase kõvasti soovida.

«Keegi eriti ei ürita avalikkust valgustada. Ajalehed ajavad taga müüginumbreid ja kõik lähevad trendiga kaasa, hoolimata faktidest.»

Copyright The Financial Times Limited 2012

Tagasi üles
Back