Üks küsimus kohutab finantsturgusid veelgi enam, kui Itaalia hirmuäratav 2 triljoni eurone ja kasvav riigivõlg: kes kerkib auväärse tehnokraadi Mario Monti asemele, kui too tuleva aasta alguses riigitüüri juurest taandub?
Itaalia hirm: mis saab pärast Montit?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi ta on ka varem sarnaseid sõnu lausunud, domineeris eilsetes Itaalia ajalehtedes Monti poolt Brüsselis tehtud teadaanne, et ta ei kavatse pärast oma mandaadi lõppu enam valitsustes osaleda.
Arvestades sellega, et Itaalia poliitikas on kõige tormilisem periood peale sõjajärgse status quo kokkuvarisemist 1990ndate alguses, ei ole arvamusküsitlused eriti usaldusväärsed.
Siiski näib olevat selge, et viimaste kuudega on Pier Luigi Bersani juhitud vasaktsentristlik Demokraatlik partei oma ammustest rivaalidest, Silvio Berlusconi paremtsentristidest arvestatavalt ette rebinud.
Samal ajal osutavad küsitlused aga ka sellele, et demokraadid võidaksid märtsikuised valimised napimalt, kui nad 2008. aastal kaotasid. Mis tähendaks tõenäoliselt hapraid koalitsioone ja Kreeka stiilis ebastabiilsust.
Demokraatide suhtelist nõrkust suudab varjutada vaid Berlusconi Vabaduse Rahva partei hoogne allakäik, mis näib olevat kaotanud suunataju.
Mõlemat erakonda ajab aga ärevile riigiaparaadi- ja Euroopa-vastase Viie Tähe partei jõuline tõus, mille eestvedajaks on Beppe Grillo.
Kui Grillo on toretsev, targutav kuid samas teravalt salvav professionaalne koomik, siis Bersani kultiveerib igapäevaselt «vastutustundliku» inimese kuvandit.
Bersani rõhutab oma tänutunnet Montile viimase panuse eest Itaalia rööbastele tõstmisel. Ta kinnitab, et demokraadid on parim partei reformidega edasiliikumiseks – kuigi reaalsus räägib, et Bersani on koogutanud ametiühingute surve ees, lahjendanud parlamendis valitsuse tööjõureforme ning lehvitab nüüd punast lippu plaanitud kulukärbetele.
Bersani ei soovi, et teda kõrvutataks Prantsuse uue sotsialistist presidendi François Hollande’iga, kes asus ümber tegema oma eelkäija poliitikat.
«See [Monti tehnokraatide] faas jätab jalajälje, pärandi,» ütleb ta. «See pole vaid üleminekuhetk, vaid vastutuse tund – pärast [Berlusconi] aastatepikkust kloroformi ja muinasjutuvestmist.»
Bersani juurutaks küll varamaksu, kuid ei kooriks seda rikaste sissetulekutelt (nagu tegi Hollande), vaid nende kallitelt kinnisvaradelt.
Demokraadid on Bersani sõnutsi pühendunud vähendama Itaalia eelarvepuudujääki kooskõlas Euroopa fiskaalpaktiga. Kuid ta lisab: «Kui tuleb leida võimalusi paindlikkuseks, siis me leiame need koostöös Euroopaga.»
«Me oleme Euroopa veendunud toetajad. Kuid me näeme kasinuse ja majanduslanguse, poliitilise radikaliseerumise ja kasvava populismi protsessi. See nõiaring tuleb purustada,» hoiatab Bersani ja rõhuatb, et ei taha «isegi mõelda» Kreeka stiilis abipaketile, millega kaasneksid rängad tingimused.
Kuigi demokraate vaevavad sisepinged ning valimiste lähenedes pole kindel isegi see, kas Bersani siis veel oma partei eesotsas on, jätab erakond siiski stabiilsema mulje kui Berlusconi leer.
Bersani kinnitab, et tema tee on «kõige mõistlikum lahendus riigile, millel tuleb jääda Euroopasse ja viia läbi reforme».
Kuid ta tunnistab siiralt, et on mures. Nagu kõik itaallased. Ja investorid.
Copyright The Financial Times Limited 2012