Miks on vaja ülempiiri maja energiatarbimisele?
11. juuli 2012, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Margus Sarmet kirjutab, et alates 2009. aastast kehtib Eestis uutele hoonetele ja oluliselt rekonstrueeritavatele hoonetele energiatõhususe miinimumnõuded, mille eesmärgiks on kallutada hoonete omanikke tegema hoonete projekteerimisel ja ehitamisel mõistlikke otsuseid.
Energiatõhususe miinimumnõuded sätestavad erinevate hoonete tüüpidele erinevad maksimaalsed aastased energiatarbed köetava pinna ruutmeetri kohta. Ehk lihtsamalt öeldes - seavad ülempiiri hoone energiatarbele ja seega ka arvetele soojuse ja elektri eest.
Uue ja oluliselt rekonstrueeritava hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust ehitusprojekti staadiumis tõendatakse vastavalt kehtestatud arvutusmetoodikale, lähtudes hoone standardkasutusest, mille tulemusel väljastatakse ka esialgne arvutuslik energiamärgis kehtivusega 10 aastat. Kui hoone on valmis ehitatud ja mõni aeg kasutatud, võib hoonele tellida ka uue, tegelikul tarbimisel põhineva energiamärgise.
Hoonete energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust peab tõendama ehitusloa taotlemise etapis. Energiatõhususe miinimumnõuete tõendamine ehk arvutuslik energiamärgis eramule maksab umbes 120 eurot.
Oluliseks rekonstrueerimiseks loetakse rekonstrueerimist, mille puhul hoone põhikonstruktsioonide ja tehnosüsteemidega seonduvad tööd on kallimad kui 1/4 samasuguse hoone ehitusmaksumusest. Alla selle piirmäära rekonstrueeritavate hoonete puhul nende viimine vastavusse energiatõhususe miinimumnõuetega otseselt kohustuslik ei ole, kuid on ülimalt soovituslik küttekulude vähendamise eesmärgil.
Täna on kooskõlastusringil hoonete energiatõhususe miinimumnõuete uus versioon, mis mõningal määral täpsustab nõudeid ja arvutusmetoodikat ning karmistab nõudeid ca 20 protsenti, lähtudes Tallinna Tehnikaülikooli ja Alto Ülikooli koostöös tehtud hoonete energiatõhususe kuluoptimaaluse uuringust. Seega on nõuete karmistamise eesmärk aidata tellijatel teha tarku ja tulevikku suunatud otsuseid.
Hoonete energiatõhususe miinimumnõuete järgimise ja esitatud andmete õigsuse üle teeb järelevalvet kohalik omavalitsus ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Kuna hoone energiatarvet mõjutavad väga paljud tegurid alates hoone kompaktsusest ja paiknemisest ilmakaarte ning teiste objektide suhtes ning lõpetades tehnosüsteemidega ja inimeste käitumisharjumustega, siis püütakse kõiki neid komponente arvesse võtta juba esimeste hoone eskiiside ja kontseptsioonide koostamisel.
Tarkade valikute puhul, kus energiatõhususe aspektidega arvestatakse juba kõige esimestes projekteerimise etappides, ei too nõuete karmistamine endaga kaasa ehitusprojekti kallinemist ning ehitusmaksumus kallineb umbes 5 protsenti, mis aga teenib ennast tõusvate energiahindade kontekstis üsna pea tagasi ehk on pigem hoone omaniku enda huvides.
Hoone projekteerimisel ja ehitamisel on oluline meeles pidada, et hoonet ehitatakse vähemalt kolmekümneks kuni viiekümneks aastaks, kohati ka sajaks ja enamaks aastaks ning arvestades selliseid ajaperspektiive tuleb kindlasti pidada õigeks pikaajaliste perspektiivide silmas pidamist.