Olen alati imestanud, et kes küll ostab üles riskantseid varasid pärast Euroopa Ülemkogude «ajaloolisi» teadaandeid. Vahel vältab ralli tunde, teinekord päevi. Viimane ei kestnud nädalatki, Itaalia ja Hispaania laenukulud on kõrgemal kui enne tippkohtumist.
Vaatlejad olid üksmeelsel seisukohal, et EL astus olulise sammu õiges suunas, kui võttis kursi pangandusliidule, kuid ei teinud piisavalt ära kriisi lahendamiseks.
Ma pole sellega nõus.
Ma leian, et samm oli tõesti väga suur – aga vales suunas. Tippkohtumisel tehti konkreetne kriisi lahendamise otsus, mis sõltub kaugemat tulevikku puudutavast otsusest, mida on veelgi raskem saavutada – ning läbikukkumine on seega tõenäolisem kui varem.
Nad leppisid kokku, et ühist pankade rekapitaliseerimist ei tule enne, kui rajatud on täisväärtuslik pangandusliit. Ning Bundesbank on meile meelde tuletanud, et pangandusliit pole ilma poliitliiduta võimalik.
Loogiline järeldus: järgmise 20 aastaga me seda kriisi ei lahenda.
Tänaseks teame, et Saksamaa ei nõustu ühendatud hoiustekindlustusega. Nad ei ole nõus isegi panganduslitsentsi andmisega Euroopa Stabiilsusmehhanismile (ESM), et see saaks ise laenu võtta. Kui Saksamaa ei suuda praegu pakkuda isegi hädavajalikku miinimumi, kuidas võiks siis keegi eeldada, et nad suudavad leppida kokku poliitilises liidus? See on veelgi ulmelisem, kui alkohooliku lubadus viie aasta pärast joomine maha jätta.
Euro päästmise poliitika on ületanud Saksamaal olulise läve. Kitsas enamus on küll veel euro poolt, kuid enamus on edasiste päästeoperatsioonide vastu. 160 ökonomisti Ifo majandusinstituudi presidendi Hans-Werner Sinni juhtimisel avaldasid läinud nädalal pangandusliidu-vastase manifesti. Mis oli täis tänitamist ja raevu, kuid omas tähtsust selles mõttes, et peegeldas ühist seisukohta.
Angela Merkeli vastus selgitab nii mõndagi. Ta ütles, et mureks pole põhjust, sest pangandusliit tähendab ühist järelevalvet. Et ühist hoiuste tagamist ei tule.
Merkeli arusaam pangandusliidust on sootuks erinev, kui Euroopa Keskpangal (EKP). Ma arvan, et parimal juhul katab see uus pangandusliit 25 suurimat panka ning jätab need cajad ja Landesbankenid riikide kontrolli alla. See on nagu alkohoolik, kes lubab edaspidi pruukida üksnes peenemaid napse, nt kallimaid konjakeid.
Sellist pangandusliitu, mida vaja oleks, Saksamaa ei lubaks: et oleks keskkontroll ja järelevalve, ühine restruktureerimisfond ja ühtne hoiuste tagamine. Sellise liidu loomine võtaks aastaid. Kui seda tehtaks korralikult, oleks tarvis muuta riikide põhiseadusi ja Euroopa leppeid, kasvõi üksnes EKP rolli ümberdefineerimiseks.
On puhas hullumeelsus seada kriisi lahendamise tingimuseks ettevõtmine, mis kujutaks endast ajalooliselt suurimat sammu Euroopa integratsioonis.
Olukorras, kus 10-aastaste riigivõlakirjade tootlused on üle 6 protsendi, ei ole ei Itaalia ega Hispaania liikmelisus euroalas jätkusuutlik. Seda oleksid Mario Monti ja Mariano Rajoy pidanud Angela Merkelile tippkohtumisel selgitama. Nad oleksid pidanud ütlema kantslerile, et hakkavad valmistuma euroalast väljumiseks, kui poliitilist kurssi ei muudeta.
Lahendus eeldab kas euroala ühisvõlakirja või mingit muud võlgade jagamise moodust – nii avalikes kui erasektorites. Lisaks ka võlakirjaostusid EKP poolt. Esimesega ei soostu Saksamaa. Teisega ei lepi EKP.
Kui üks asi pole ei jätkusuutlik ega iseenesest paranev, siis jääb vaid kaks teed, mida mööda minna.
Esimene: oodata kannatlikult, kuni saabub krahh. Sellist strateegiat rakendavad Euroopa Ülemkogu – ja alkohoolikud.
Alternatiiv on hakata end ette valmistama – ja teha seda ettevaatlikult, et asja käigus kogemata krahh ei vallanduks.
On raske kujutada ette euroalast väljumist, rikkumata seejuures sadu riiklikke ja Euroopa seadusi. Seepärast keegi sellega ei tegelegi. Apelleerida tuleks vääramatule jõule (force majeure). Selliseks sündmuseks on võimatu valmistuda.
Euro loomine võttis kümme aastat. Ühe pika nädalavahetusega seda lahti ei lammuta.
Kollaps kujutaks endast meie ajastu suurimat majanduslikku šokki.
Lagunemise versioone – mis kõik on viletsad – on aga mitmeid. Mõned on malbemad kui teised. See teema väärib uut artiklit.
Novembris kirjutasin ma, et Euroopa Ülemkogul oli euro päästmiseks aega kümme päeva. Kui nad oleksid pannud tookord paika pangandusliidu ja eelarveliidu alused, saaks paregu ehk leppida kokku toimiva kriisi lahendamise strateegia – mis koosneks pankade rekapitaliseerimisest ja võlakirjaostudest.
Nad ei teinud seda. Ja nad ei saa nüüd kriisi lahendada.
Tippkohtumise sõnum oli minu jaoks selge: eurokriis ei lahene. Selles mõttes oli koosviibimine tõepoolest «ajalooline».
Copyright The Financial Times Limited 2012