Portugali peaminister Pedro Passos Coelho on olnud varmas jagama nõuandeid noorte töötute hulkadele, kes peaksid «rohkem pingutama» ning «väljuma oma mugavustsoonist», otsides tööd välismaalt.
Portugali peaminister palub töötutel välismaale siirduda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajad, kes kodumaal tööd ei leia, peaksid kaaluma emigreerumist Angolasse või Brasiiliasse.
Peaministri kommentaarid on puudutanud valusat närvi riigis, kus töötusmäär võlakriisi ja majanduslanguse tõttu tormiliselt on tõusnud.
Paljud portugallased on hakanud isegi kahtlema sotsiaalsetes edusammudes, mida on tehtud pärast poole sajandi pikkuse diktatuuri lõppu aastal 1974.
Marcelo Rebelo de Sousa, juhtiv kommentaator Passos Coelho enda paremtsentristlike sotsdemokraatide ridadest, ei hoidnud end hiljutises otsesaates tagasi: «Inimestel pole vaja peaministrit, kes ütleb: ma ei suuda [töötuse] probleemi laheneda, emigreeruge.»
Alla 24 aasta vanuste tööd otsivate kodanike töötus saavutas sel kevadel 36,6 protsendi taseme, ületades enam kui kaks korda üldist töötusmäära (15,2 protsenti). Eurostati andmetel oli noorte töötus 2000. aastal 9,6 protsenti.
«Portugali noored kannatavad teadmise all, et vabadus pole sama mis võimalused,» ütleb juhtiv sotsialist António Barreto. «Pole kahtlust, et nad naudivad palju suuremat vabadust, kui mina 40 aastat tagasi, kuid mul oli palju rohkem võimalusi.»
Kümnendiga pärast 1999. aastat, mil Portugal täitis euroga ühinemise kriteeriumid, jäi emigratsioon – majanduslik «ventiil» tervelt 200 aastat – sisuliselt seisma. Esmakordselt ajaloos sai Portugalist riik, kuhu kokkuvõttes rohkem inimesi sisse rändas.
Mullu aga lahkus 10-miljonilise elanikkonnaga Portugalist hinnanguliselt 120 000-150 000 inimest, mis võrdub 1960-70ndate tipptasemega, kui vaesunud töölised lainetena Põhja-Euroopasse ja Ameerikatesse läksid.
Seekord on aga vahe selles, et kui omal ajal lahkus valdavalt harimatu tööjõud, siis tänaste migrantide seas on palju ülikoolikraadiga noori.
Hariduse tohutut kasvu peetakse üheks Portugali noore demokraatia silmapaistvaimaks saavutuseks – ning oluliseks panuseks majandusliku konkurentsivõime vallas. «Kui mina ülikoolis käisin, oli terves riigis umbes 23 000 tudengit,» ütleb 69-aastane Barreto. «Täna on neid üle 400 000.»
Samas on kaks esimest põlvkonda, mis lõikasid kasu ligipääsust kõrgharidusele, olnud tunnistajaks sellele, kuidas töötute lõpetanute arv kasvas kuue viimase aastaga 70 000-80 000 peale. «Lisaks veel need tuhanded, kes töötavad väikese palga eest kõnekeskustes, kauplustes ja mujal,» ütleb Barreto.
Noor arhitekt Nuno Esperança oli ilma tööta rohkem kui aasta aega. Nüüd on ta saanud poole kohaga tööd ühes poes, otsides samal ajal vabakutselisi otsi oma erialal.
«Ülikoolide lõpetajaile lihtsalt pole tööd,» ütleb ta. «Kõik, mida meile pakutakse, on [võimalus] riigist lahkuda. Aga kui eelmised põlved võisid võõrsil raha koguda ja siis tagasi koju tulla, siis ma ei usu, et emigreerumine tänapäeval sama tasuv oleks.»
Deloitte’i partner Carlos Loureiro ütles, et probleemi võimendavad Portugali suhteliselt jäigad tööjõuseadused. Sama kaebust kostab sageli ka teistest euroala kriisiriikidest nagu Itaaliast ja Hispaaniast.
«Me investeerime palju noorte koolitamisse ja kõrge taseme saavutamisse. Kuid kuna on majanduslangus ning jäigad tööjõuseadused teevad vanematest töötajatest vabanemise kulukaks, siis firmad lihtsalt ei värba noori,» ütleb Loureiro. «See on tohutu probleem.»
Augustis jõustuvad kõigi eelduste kohaselt uued tööseadused, mis peaksid muutma töötajate vallandamise kergemaks ja odavamaks. Kuid kohest lahendust keegi siit ei oota. «Tekivad küll tingimused struktuursete muutuste jaoks, kui üleöö töökohti juurde ei teki,» ütleb Loureiro.
Juunikuus kuulutas valitsus välja 344 miljoni eurose programmi nimega «Impulso Jovem» (Noorte Impulss), edendamaks noorte tööhõivet, pakkudes noorte värbamise soodustusi väike- ja keskettevõtetele, internatuure ja ettevõtlus-alast finantsabi.
Praktiliselt samasugune programm oli käimas eelmisel sotsialistlikul valitsusel, peaminister Passos Coelho tegi sellele ametisse astudes lõpu. Üldiselt arvatakse nüüd, et valitsus polnud valmis niivõrd teravaks töötuse kasvuks – ja soendas sisuliselt üles sotside initsiatiivi.
«Valitsus uskus küll, et töötus hakkab kasvama, aga mitte sellisel määral,» ütleb majandusajaloolane Pedro Lains. «Eelmine [noorsoo tööhõive] programm lõpetati ära, kuna leiti, et sellist poliitikat pole enam vaja. Nüüd taibati, et midagi tuleb ette võtta. Need programmid on sisuliselt sissetulekute ümberjaotamine. Aga lõppude lõpuks tekivad töökohad üksnes kasvust ja investeeringutest.»
Noor linnaplaneerija Rui Sequeira, kes hiljuti koos 10 kaastöölisega koondati, ei ole veendunud, kas uuest skeemist midagi tolku on. Tema sõnutsi on mõnedest firmajuhtidest saanud lihtsalt «internide koordinaatorid».
«Kui ma leian välismaal hea töökoha, siis ma emigreerun,» ütleb Rui. «Sellele kriisile ei näi lõppu tulevat.»
Copyright The Financial Times Limited 2012