Praxis: ebavõrdsus Eestis on vähenenud, kuid sellega tuleb veel tegeleda

Paxise analüütik Risto Kaarna

FOTO: Peeter Langovits

Maailma majandusfoorumi konkurentsivõime hinnangu leidmiseks arvutatavast seitsmest alaindeksist kõige madalamal oli Eesti sotsiaalse kaasatuse põhjal. Ehk siis Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses on Eesti sotsiaalne kaasatus suhteliselt madal - Eestist tahapoole jäävad Bulgaaria, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Kreeka ja Ungari. Praxise analüütikud vaatasid, millises valguses näitab konkurentsivõime hinnangus kajastatud aspekte statistika.

Praxise tervisepoliitika analüütiku Riina Sikkuti sõnul hinnati sotsiaalse kaasatuse puhul nelja aspekti: tervishoiuteenuste kättesaadavust, valitsuse tegevust vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisel, sotsiaalse kaitse taset ja Gini koefitsienti.

Kusjuures neist kolm esimest leiti Maailma majandusfoorumi korraldatava ettevõtjate arvamusküsitluse põhjal, kus osales 13 000 vastajat 139 riigist, sh Eestist 84. Gini koefitsiendi puhul kasutati aga Maailmapanga andmeid. Üldiselt on näha, et ettevõtjad tajuvad ühiskondlikke probleeme üsna täpselt.

Tervishoiuteenuste kättesaadavust hinnates tõi Sikkut välja, et kiire majanduskasvu perioodil paranes statistikaameti andmetel arstiabi kättesaadavus igas sissetulekugrupis, kuid erinevus kättesaadavuses osaliselt säilis. Viimast just hambaravis, mida ravikindlustus täiskasvanutele ei kata.

Ka perearstiabi ja eriarstiabi kättesaadavus perioodil 2004-2011 paranes ning ühtlustus sissetulekurühmade lõikes.

«See tähendab, et perearsti ja eriarstiabi kättesaadavuse puhul ei mängi Eestis enam märkimisväärset rolli inimese sissetulek.» selgitas Sikkut ja lisas, et eelmisel aastal oli väiksema sissetulekuga elanikegrupis neid, kes vajadusel perearstilt abi ei saanud vaid 4 protsenti ja eriarstiabis 6,6 protsenti.

Võrdluseks 2004. aastal olid need osakaalud vastavalt 11 protsenti ja 13,3 protsenti. Seega on viimase seitsme aastaga oluliselt kasvanud nende inimese osa, kes said vajadusel arstiabi.

«Suurim probleem on aga hambaarstiabi kättesaadavusega,» tõdes Sikkut ning tõi välja, et kui 2004. aastal ei saanud vajadusel abi 22 protsenti väiksema sissetulekuga inimesi, siis 2011. aastal oli nende osakaal endiselt ligi 15,6 protsenti. Samal ajal oli ka jõukamas grupis hambaarstiabist ilmajäänuid 6,9 protsenti.

«Kui majandusedu jaotumist elanikkonnas defineerida sissetulekute tõusu ja ühtlustumise kaudu, siis see majanduskasvu perioodil teatud määral toimus,» hindas Sikkut ning lisas, et seda ilmestab ka tõsiasi, et aastatel 2000-2007 kasvas elanike vaeseima viiendiku sissetulek suhteliselt kiiremini ning rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute suhe muutus 6,3-lt 5-le ning paranes Gini koefitsient.

«Seega majandusedu siiski jõudis kõigi elanikkonnarühmadeni, kuid arvestades vaeseima viiendiku väga madalat sissetulekutaset, siis oleks see muutus võinud olla veelgi suurem,» märkis ta. Sikkut tõdes, et aastatel 2008-2010 suurenes veidi sissetulekute erinevus, kuna kriisi ajal vaeseima viiendiku sissetulek vähenes suhteliselt enam.

Praxise majanduspoliitika analüütik Risto Kaarna rõhutas, et sissetulekute ebavõrdsus on tähtis teema, kuna ebavõrdsus on vähemalt rikastes riikides seotud mitmete näitajatega palju tugevamalt kui sissetulekute üldine tase, näiteks keskmine palk või sisemajanduse kogutoodang (SKT).

Tervisenäitajatest tõi analüütik esile narkootikumide tarbimist, laste suremust, oodatavat eluiga, vaimuhaiguste esinemist ja ülekaalulisust.

«Samuti on suurema ebavõrdsuse korral mitmed sotsiaalsed näitajad halvemad, nagu noorte konfliktid, tapmised, vangistused, sotsiaalne kapital ja usaldus ühiskonnas,» lisas Kaarna. Ta selgitas, et ebavõrdsus tähendab ka väiksemat ühiskonna inimkapitali, täpsemalt väiksemat laste heaolu, sagedasemat haridustee katkestamist, madalamat hariduse kvaliteeti ning väiksemat sotsiaalset mobiilsust.

«Kuigi pole lõpuni ära tõestatud, et ebavõrdsuse vähendamine loetletud näitajaid parandab ja mõjuahel pole vastupidine, siis on ikkagi põhjust arvata, et ebavõrdsuse vähendamisest ühiskond tervikuna võidab,» märkis Kaarna.

Selle tegemiseks on kaks põhimõttelist lähenemist - vähendada sissetulekute erinevusi enne ümberjaotust või siis suurendada ümberjaotumist. Kaarna toob näiteks Rootsi ja Jaapani, kus on väga sarnaselt madal ebavõrdsuse tase, kuid saavutatakse vastupidiste lähenemistega.

Rootsis on sissetulekute erinevus väga suur enne maksustamist ning maksustamise ja toetustega saavutatakse võrdsus. Samas Jaapanis on sissetulekud suhteliselt võrdsed juba enne maksustamist.

«Maksustamiseelset sissetulekut on võimalik võrdsustada meetmetega, mis mõjutavad ettevõtluskeskkonda, organisatsioonikultuuri, töölepinguid, ka miinimumpalk kuulub siia.

Ümberjaotust on soovi korral võimalik suurendada sotsiaaltoetustega, maksudest kõrvalehoidumise vähendamisega ning maksusüsteemi progressiivsusega,» lisas Kaarna.

Sikkuti hinnangul on küsimus ühiskonna väärtushinnangutes ja poliitilistes valikutes. «Kui soovitakse, et madalama sissetulekuga inimesed saaksid majandusedust suuremat osa, siis on vaja suurendada ümberjaotust ühiskonnas,» märkis Sikkut. Sotsiaalse kaasatuse osas oli esikolmik Rootsi, Taani ja Soome, samas ka konkurentsivõime esikolmiku moodustavad samad riigid - nii et konkurentsivõime ja ümberjaotus ei ole tema sõnul kuidagi teineteist välistavad.

Tagasi üles