Washingtonis on presidendi ametisseastumise aeg. Maailmapanga uus juht dr Jim Yong Kim võtab ohjad alates 1. juulist enda kätte. Kas ta suudab rahandushiiu allakäiguteelt tagasi pöörata, selles on küsimus.
Maailmapanga uue juhi suur väljakutse
28. juuni 2012, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kim juhitav 188 liikmesriigi ja 9000 töötajaga institutsiooni ülesanne on päästa maailma halvast. Lõputult laieneva asutuse eelmise aasta portfelli suuruseks oli 57 miljardit dollarit, kirjutab Forbes.
Nagu selgub kümnetest hiljutistest intervjuudest, tuhandetest lehekülgedest sisedokumentidest pole Maailmapanga olukord hoolimata viimase kümnendi jooksul tehtud mitmetest reformikatsetest läinud mitte paremaks, vaid suisa vastupidi. «Kinnipeetavad juhivad praegu varjupaika,» on öelnud üks endine Maailmapanga juhtidest.
Osa probleemist on filosoofiline. Mitte keegi, alustades lahkuvast presidendist Robert Zoellickist pole sõnastanud visiooni, mis võiks olla Maailmapanga roll praegusel sajandil. Näiteks on maailma majanduslik suurvõim Hiina endiselt panga suuremaid ja väärtuslikumaid kliente, kuigi see vähendab teistesse riikidesse antavat ab.
teine osa probleemist on strukturaalne: asutusesisesed aruanded näitavad, et isegi pärast Zoellicki poolt eelarve külmutamist töötavad osa ametnikke ikkagi nn eelarveväliselt. See muudab kulude kontrolli võimatuks ja mõttetuks. Näiteks selgub panga allikatest, et 2 miljardit dollarit haihtus hiljuti seoses arvutisüsteemide tõrgetega.
Kolmas osa probleemist seostub kahjuks ettevõttekultuuriga. Pangas kardetakse lausa paaniliselt oma maine pärast ja sellepärast ei juleta rääkida probleemidest ning asutuse peakontoris töötavad inimesed on justkui kõigega nõus.
Nagu enamik kontrolli alt väljunud bürokraatiaid, alustas ka Maailmapank ülbete ja idealistlike eesmärkidega. See loodi Rahvusvahelise Valuutafondiga II maailmasõja lõpu eel ja ideeks oli maailma majandusliku ebastabiilsuse vähendamine ja garanteerimine, et enam ei korduks maailmasõda.
Edukalt aidatigi Euroopa ja Jaapani taastumist sõjast ja Maailmapank muudkui laienes, kuni temast sai globaalne institutsioon. 1970ndatel võttis Robert McNamara eesmärgiks vaesuse kaotamise kogu planeedilt.
Maailmapanga kapital pärineb peamiselt doonorriikidelt, millele lisandub ka asutuse enda genereeritud tulu võlakirjade müügist. Tihti aetakse Maailmapanka segi IMFiga, mis pakub valitsussektoritele finantsstabiilsust. Maailmapanga roll peaks vähemalt idee järgi olema arendusprojektide rahastamine. Erinevalt IMFist tegutseb pank nii avalikus kui ka erasektoris ja see muudab rahakasutuse kontrollimise väga keeruliseks. Korruptsioon ja pahandused on igapäevane asi.
Mitmed Maailmapanga presidendid on võtnud organisatsioonist korruptsiooni väljajuurimise ja bürokraatia vähendamise omale eesmärgiks, kuid seejuures ebaõnnestunud. Endine Pentagoni ametnik Paul Wolfowitz asus panka juhtima vägagi jõuliselt ja kuulutas sõja bürokraatiale, kuid pidi oma tüdruksõbra edutamise tõttu tekkinud skandaali pärast tagasi astuma.
Mitmed panga töötajad kinnitavad, et korruptsioon asutuses jätkub. Viis aastat tagasi panka uurinud vastava komisjoni juht Paul Volcker nimetas seda lausa tohutuks probleemiks. Ta soovitas luua pangas korruptsioonivastase üksuse. Robert Zoellick võttis selle plaani vastu, kuid täna on küsimus, kas sellest on ka kasu olnud. «Maailmapanga ametlik suhtumine on kindlasti muutunud,» ütles Volcker. «Kuid kui palju on muutunud töötajate ja laenudega tegelevate inimeste suhtumine…ei oska öelda.»
Eelmisel aastal tehti panga sees ülevaade korruptsioonivastasest võitlusest. Üks ülevaate tegijaid ütles, et alguses oli tahetud uurida peamiselt neid projekte, mis olid edukad. On ka üks teine raport, mille pank oleks parema meelega maha vaikinud. Sellest selgus, et viimase viie aasta jooksul on panga efektiivsus dramaatiliselt langenud.
Ökonomist Adam Lerrick arvab, et Maailmapanga põhihäda on selles, et ta hoiab raha kinni riikides, mis ei vaja tegelikult seda, selle asemel, et läbi arendusprojektide aidata neid kõige vaesemaid ja nõrgemaid. Pank aga ütleb, et just selline tegevus lasebki tal aidata vaeseid riike. Aastal 2006 näitas Lerricki uuring, et panga kahjum on 100-500 miljonit dollarit aastas. Raske uskuda, et pärast finantskriisi oleks olukord paranenud.
«Maailmapank peaks tegelema arendusega, mitte laenamisega,» ütles Lerrick. Volcker on varem võrreldud pangaga on me-peame-laenama suhtumist Fannie Mae`ga.