BLRT omanikud piiridel

Kristjan Hänni.

FOTO: Egert Kamenik

BLRT aktsionärid peaks pideva võitluse asemel keskenduma ettevõtte väärtuse suurendamisele, panema paika kindlapiirilise dividendipoliitika ja sõlmima aktsaionäride lepingu, kirjutab Kawe Kapitali partner Kristjan Hänni.

Sellel teemal kirjutama ajendas mind peamiselt kaks asjaolu. Esiteks Bermani äripartneri Vjatšeslav Leedo 8. juuni arvamusartikkel BLRT vähemusaktsionäridest  kui terroristidest ja teiseks meie õiguskantsleri robinsonaad keerulisse teemasse ühes tema BLRT vähemusaktsionäridele saadetud vastuses, millele ma sain viimaste nõusolekul pilgu heita.

Olen Leedoga nõus, et suur osa vähemusaktsionäride poolt ette võetud kohtuasjadest näib olevat Bermanile kaigaste kodaratesse loopimine. Keerulistes olukordades võib selline käitumine olla põhiaktsionäri käitumisest tulenev sunnitud valik. Edukas ja kõigi aktsionäride huvidega arvestavas firmas ei näriks aktsionärid üksteise kallal selliselt.

Vast olulisim käimasolevatest kohtuasjadest on seadnud kahtluse alla tehingute seaduspärasuse, millega Bermanid põhiaktsionäriks on saanud. Kui õigus selles vaidluses oleks neil, keda praegu käsitletakse vähemusaktsionäridena, siis paistaks BLRTs toimuv hoopis teises valguses. Leedo kasutatud «raider» või «terrorist» oleks sellisel juhul olnud hoopis Berman, lihtsalt teistest ühe sammu võrra kiirem ja nahaalsem. Nagu näitavad mitmed ebamugavamad hääletused üldkoosolekul, on Bermani vastasleer sisuliselt hääletanud ühtselt. Ei saa rääkida «väikesest huvirühmast», vaid tuleb nentida, et ilma Bermani vaieldavalt omandatud aktsiateta võinuksid hääletustulemused olla vastupidised.

Seega võib piir põhi- ja vähemusaktsionäri vahel olla mõnikord vaieldav ja puudub ratsionaalne põhjus käsitleda põhi- ja vähemusaktsionäri huve omatava ettevõtte suhtes põhimõtteliselt erinevalt. Mõlema jaoks on see osa saamine pikaajalisest ettevõtte väärtuse kasvust. Sellest põhimõtteliselt erinev on Indrek Tederi arvamus: «Õiguskantsler on seisukohal, et vähemusaktsionäride aktsiad väljendavad eelkõige lühiajalist kapitalipaigutust ning aktsiatega seotult on neil põhiliselt õigus valida, kuhu teha kapitaliinvesteering».

See arvamus on minu jaoks arusaamatu. Väga paljude maailma ettevõtete puhul võib sisuliselt oluliste otsuste langetamiseks üldkoosolekul killustunud omandi puhul olla vaja vaid näiteks 20-protsendilist osalust. Kas tõepoolest on nende omanikul põhiline õigus valida, «kuhu teha kapitaliinvesteering»? Võib-olla ainult aktsiakauplemisega tegelenul võiks olla ettekujutus, et «vähemusaktsionäride aktsiad väljendavad eelkõige lühiajalist kapitalipaigutust». Näiteks Eesti Telekomis või TEOs olime me oma klientidega aktsionärid kümmekond aastat ja meie huvid olid pigem klassikalised (pikaajaline väärtuse kasv) vastandudes põhiaktsionäri huvidele, kelle (lühiajalisem) eesmärk 100 protsenti ettevõttest odavamalt kontrolli alla saada tähendas ettevõtte väärtuse mõningast sordiini all hoidmist. Võimalik, et sama toimub praegu ka BLRTs.

Võitlus kontrolli pärast ettevõttes on tihti selline, kus vahendeid ei valita. Finantsinspektsiooni appivõtmine Arco ühe omanike grupi poolt teise vastu ja «teisele omanikule piina tekitaval moel aktsiate müügi» kriminaliseerimise katse on näide lähiajaloost.  Arvestades osapoolte tugevust, saavad minu arvates BLRT aktsionärid oma maja korda ainult nii, kui nad keskenduvad ettevõtte väärtuse suurendamisele. Kes iganes osutub olema vähemus, peaks sellest saama rahuldaval moel oma osa. Kindlapiiriline dividendipoliitika (+ igaks petteks aktsionäride leping) tundub mulle mõistlikum lahendus, kui pidev avalikkuse ees musta pesu pesemine.

Tagasi üles