Kõige mõttetum küsimus tööintervjuul (ja vastus sellele)

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Järgnev olukord leidis aset ühel tööintervjuul, kui intervjueerisime koos ühe MTÜ juhtidega tööle kandideerijaid viimases vestlusvoorus. Üks juhtidest küsis: «Larry, milline on sinu kõige nõrgem külg?»

Larry mõtles hetke ja vastas siis: «Mõned mu töökaaslased on öelnud, et mul on kalduvus ajada tühja juttu, kuid mina sellega küll nõus ei ole. Ma tean küll, et mulle meeldib rääkida, kuid sellel, mida ma ütlen, on ka mõte.» Me istusime vaikides. Oma vastusega sellele kohutavale, kuid väga sageli kasutatavale intervjuuküsimusele, oli ta näidanud selgelt oma suurimat nõrkust ja ennast sisse rääkinud, kirjutab karjäärinõustaja ja koolitaja Priscilla Claman HBRis.  

See küsimus muudab alati vastaja olemise ebamugavaks. 1950ndatel kasutati taolist võtet tööintervjuudel, et teada saada, kuidas töölekandideerija ebamugavast olukorrast välja tuleb ja milline on tema stressitaluvus. Nüüd, kui tööle kandideerijalt intervjuu käigus sisuliselt häbistada, siis võite olla kindlad, et ta seda kogemust ei unusta ning tõenäoliselt ei soovita kunagi sõbral teie ettevõttesse tööle kandideerida.

Ma ei usu, et kellegi üksikud nõrgad küljed väljenduksid tõeliste nõrkustena ka terve organisatsiooni kultuuri kontekstis. Näiteks mõni inimene võib tunduda kõhklev ja ebakindel, kuid sobida suurepäraselt koostööd tegema. Intervjueerijale on oluliselt tähtsam teada, millised on tööle kandideerija tugevad küljed, kui takerduda tema puuduste väljauurimisse. Seda enam, et mitte keegi ei tunnista ju tööinterjuul, et olen jah laisk ja numbritega üldse hakkama ei saa.

Osad intervjueerijad aga usuvad endiselt nõrkuse-küsimuse vajalikkusesse ja jätkavad selle küsimist. Vastuseks aga on kandidaadid õppinud vastama nendele küsimusele tüüpvastustega. Näiteks: «minu suurim puudus on see, et ma olen töönarkomaan».

Aga kuna varem või hiljem keegi teilt ikkagi seda küsimust küsib, tasub valmistuda. Mõned näpunäited:

Valmista ette vastus, mis on triviaalne, lühike ja vastab tõele. Näiteks: «Minu suurim puudus on see, et mu tööalane võrgustik on San Franciscos, kuid ma otsid tööd Bostonis, et olla lähemal oma pruudile».

Tutvusta oma vastust mõnele kriitilisele sõbrale ja kolleegidele, et nad hindaksid selle tõepärasust.

Kui teilt küsitakse «see» küsimus, siis lõpeta oma vastus omakorda küsimusega intervjueerijale. Siis läheb kogu tema aur vastamisele ja see juhib ta tähelepanu teie vastuselt kõrvale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles