Merkel ka kodumaal oma Euroopa initsiatiiviga hädas

Angela Merkel.

FOTO: SCANPIX

Ateena, Madridi ja Rooma tänavail süüdistavad vihased demonstrandid Angela Merkelit liigses karmuses ja nõudlikkuses, kuid kerge pole Saksa kantsleril ka kodumaal.

Nimelt vajab range fiskaalpakt, mille osas Merkel 25 ELi liikmesriiki nõusse sai, heakskiitvat otsust ka Saksa parlamendilt.

Kuid nüüd, neli kuud pärast europartneritega saavutatud kokkulepet, pole sugugi selge, kuidas ja millal küsimus Bundestagis ja Bundesratis (Saksa parlamendi alam- ja ülemkojas) otsustatud saab.

Merkel on sidunud pakti hääletuse 500 miljardi eurose Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kinnitamisega.

ESM peaks käivituma 1. juuli.

Praeguse seisuga näib, et mõlema meetme ratifitseerimine Saksa parlamendis võib lükkuda edasi kuni 29. juuni õhtuni – mis oleks ka kõige viimane aeg, et fond esmaspäevaks, 2. juuliks töökorda seada – hetkeks, kui turud avanevad.

Esialgne kokkulepe on selline: Merkel lendab 29. juunil Brüsselist Euroopa Liidu tippkohtumiselt koju ja tõestab parlamendile, et ta toetab selget ELi kasvustrateegiat ning on võidelnud selle eest, et kogu euroalas kehtestataks taastumise rahastamiseks finantstehingute maks.

Peamiste Saksa parteide nädalatepikkuste läbirääkimiste tõttu on kantsler pidanud pidevalt lükkama edasi sellesama leppe ratifitseerimist, mille allakirjutamist ta kõikidele teistele peale surus.

«Ta lihtsalt ei tohi lasta sel asjal läbi kukkuda,» ütles Göttingeni ülikooli politoloogiaprofessor Andreas Busch.

Loomulikult võib tegemist olla lihtsalt opositsiooniliste sotsdemokraatide (SPD) ja roheliste poliitilise poosiga – ükski tõsiseltvõetav poliitianalüütik ei usu, et Bundestag keelduks lõppkokkuvõttes leppeid ratifitseerimast.

On ju SPD ja rohelised veelgi euroopameelsemad kui Merkel.

SPD parlamendifraktsiooni liider Frank-Walter Steinmeier kinnitas nädalavahetusel ajakirjanikele, et tegemist ei ole varjupoksiga.

Ta selgitas, et SPD sunnib valitsust tõsist kasvustrateegiat vastu võtma ja üldise finantstehingute maksu eest võitlema vaid selleks, et mitte müüa oma hääli odavalt.

SPD ei taha, et kogu au ja kiitus kasvu propageerimise eest läheks vaid Prantsusmaa uuele presidenile François Hollande’ile.

Ühtlasi soovivad sotsid Merkelile piinlikkust põhjustada.

Nimelt valitseb Merkeli koalitsioonis finantstehingute maksu osas kibe lahkmeel. Liberaalsed vabademokraadid on põhimõtteliselt sellise maksu vastu – kui seda just ei kehtestaks kõik 27 ELi liiget, Britannia kaasa arvatud.

Samas ei tahtnud Merkel ESMi eraldi hääletusele panna, kartes sellisel juhul mässu omaenda toetajate ridadest. Vaid ESMi fiskaalpakti rangete reeglitega sidudes saab ta neid veenda, et Saksa maksumaksja on kaitstud.

Pinnapealse poliitilise manööverdamise all on aga peidus ka sügavam probleem: fiskaalpakt võrdub jõulise sekkumisega kõigi allakirjutanute riiklikkusse suveräänsusse – Saksamaa kaasa arvatud.

Seetõttu ei tee Merkeli elu aga kibedaks üksnes opositsiooniparteid, vaid ka kõik 16 liidumaad, mis pelgavad eelarvealase otsustusvõime kaotsiminekut.

Liidumaad nõuavad tahkeid tagatisi, et aset ei leiaks võimu tsentraliseerimine – tagaukse kaudu.

Eelarve suveräniteet on Saksa põhiseaduses kesksel kohal, kinnitab konstitutsioonikohus.

Iga samm eelarveliidu suunas eeldab põhjalikke debatte igas euroala parlamendis.

Debatt Bundestagis võib tulla üks keerukamaid.

Copyright The Financial Times Limited 2012

Tagasi üles
Back