Täna õhtul peaks teleka ette istuma iga eurokraat, kes räsitud Euroopa PR-kampaaniate eest vastutab: Poola vs Kreeka matšiga algav Euro 2012 jalgpalliturniir pakub inspiratsiooniks vana kontinendi parimat palet.
Euroala hiilgab veel jalgpallis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teistes valdkondades on eurooplased muutumas nõrkadeks ja kõrvalisteks: välisterritooriumidel sõja pidamine käib vaat et üle jõu; ostujõu pariteedilt on maailma seitsme juhtiva majanduse seas kuus ELi-välist riiki; Kreeka võib väljuda euroalast keset turniiri (pärast 17. juuni valimisi).
Kuid jalgpallis Euroopa veel ruulib.
Viimasel kahel MMil olid pjedestaalide igal astmel üksnes euroala liikmed. Ning erinevalt majandusest on perifeeria jalgpallis tuumikule järele jõudnud.
Aastakümneid läksid jalgpallikarikad peamiselt maadesse, millest ELi asutajaliikmed kujunesid: Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse ja Hollandisse. Perifeeria pallimäng oli düsfunktsionaalselt rahvuspärane: inglased eelistasid tormata ja peale lüüa, kreeklased liialt triblada, hispaanlaste puhul andis tunda «furia española» (meeletu kuid mõtlematu «hispaania raev»).
Kuid tasapisi importisid perifeeriariigid tuumikust oskusteavet juurde. Mitmed äärealad – isegi Inglismaa – palkasid endale tuumikust treenereid.
2004. aastal osutus Kreeka pärast mitmeid aastakümneid esimeseks perifeeriamaaks, mis Euroopa meistri tiitli koju tõi – sakslasest treeneri Otto Rehhageli juhtimisel. Nagu praalis kreeklaste parim väravakütt Angelos Charisteas: «Meil on sakslasest treener ja me mängime nagu sakslased.»
Majanduslangusest muserdatud hispaanlased tõusid valitsevaks maailma- ja Euroopa meistriks, mängides Hollandi-stiilis söödumängu. Raamatu «Brilliant Orange: The Neurotic Genius of Dutch Football» autor David Winner kirjeldas 2010. aasta MMi finaali Holland vs Hispaania kui «jungilikku peegeldamist».
«Hollandi tee kuldmedaliteni tõkestas autentsem versioon nende endi paremast minast,» kirjutas Winner. «Hollandi jalgpalli mängib nüüd Hispaania.»
Teadmiste ülekanne tuumast perifeeriasse jätkub ka tänavusel turniiril: iirlasi juhendab itaallasest treener, Vene koondist hollandlane; Inglismaa panustab aga Roy Hodgsoni kümnenditepikkusele kogemusele kontinendil.
Kuid teadmisi liigub ka vastassuunas: sakslased on õppinud hispaanlastelt. Mida majandusjuhtimises harva esineb.
Ühtlasi on jalgpallurid eeskujulikud eurooplased. Paljud neist löövad palli teiste maade klubides, kuna jalgpall on sisuliselt ainus sektor Euroopas, kus on saavutatud euroalale nii vajalik tööjõu liikuvus.
ELi majandusvolinik Olli Rehn, kes rahulikumatel aegadel Soome jalgpalliliigat juhatas, tunneb kindlasti kadedust: Euroopa jalgpallurid on maailmaklassist, kõrgepalgalised ja naudivad harmoonilisi töösuhteid, mida ei riku USA spordielu häirivad streigid. Paljud on immigrantide õnnelikud pojad: vähemalt jalgpallis Saksa multikulti toimib.
Erinevate Euroopa maade fännid saavad omavahel läbi üha paremini. 1980ndatel võeti mänge Saksamaa vastu kui kunagiste sõdade kordusi. Enam mitte. Kui Holland tuleval kolmapäeval Harkovis Saksamaa vastu läheb, on õhus rohkem armastust kui sõjakust.
Ja Inglise huligaanid on, nagu näib, välja surnud.
Pole siis ime, et üritus on pälvinud ka ülejäänud maailma tähelepanu. Nagu ütleb spordiülekannete vaadatavust arvestava agentuuri futures sport + entertainmenti tegevdirektor Kevin Alavy: «Globaalse vaatajaskonna kasvu taga Euro 2004 ja Euro 2008 võrdluses olid Euroopa-välised turud. Tähtsaimad neist olid Hiina, USA, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Mehhiko.»
Alavy lisas, et nimetatud trend peaks tänavu jätkuma.
Kuid isegi jalgpalli osas on Lääne-Euroopa tulevik nukravõitu. Ilmselt tuleb oodata aastakümneid, enne kui uus MMi pidamise võimalus avaneb.
Nüüd läks EM esmakordselt pärast 1976. aastat itta. Üks võõrustaja – Poola – särab kui Euroopa õnneliku laienemise neoonreklaam. Kaaskorraldaja Ukraina kohe kindlasti mitte. Saksa kantsler Angela Merkel nimetas neid «diktatuuriks». Briti ja Prantsuse valitsused boikoteerivad sealseid mänge.
Saksa koondise kapten Philipp Lahm ütleb: «Kui Saksamaa Kiievisse finaali jõuab ning minu ees seisab president [Viktor] Janukovitš, siis ma kahtlen tõsiselt, kas hakkan ta kätt suruma. Ukraina poliitiline olukord ei peegelda minu arusaama demokraatiast ja sõnavabadusest.» Regioon, mis on kaotanud väe ja majandusliku jõu, peab piirduma mõjutu moralismiga.
Nii et nautigu eurooplased oma jalgpalli-üleolekut, kuniks seda jagub. Euroopa oskusteavet kopeerivad kõik alates USAst kuni Jaapanini. Mõned Vene, Hiina ja Pärsia lahe piirkonna klubid pakuvadki juba paremat palka.
Varsti võivad nad Euroopa ka jalgpallis kinni püüda.
Copyright The Financial Times Limited 2012