Silvio Berlusconi üritab päästa oma poliitilist karjääri ja paremtsentristlikku parteid unustuse hõlma langemast. Selleks paneb ta ette põhjalikke Prantsuse stiilis põhiseaduse muutusi, võimendatud volitustega presidendiks kandideeriks ka tema ise.
Berlusconi pürgib «Prantsuse» presidendiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma esimeses intervjuus pärast seda, kui Vabaduse Rahvas kohalikel valimistel veenvalt lüüa sai, kuulutas miljardärist endine peaminister, et Itaalia võib muutuda valitsematuks ning seisab valiku ees: kas Kreeka stiilis patiseisuga päädivate valimiste seeria või Prantsuse «poolpresidentlik» mudel, mis tema sõnutsi tagaks poliitilise stabiilsuse.
Pärast seda, kui Berlusconi novembris pärast isiklikke skandaale ja parteisiseseid tülisid võimu käesti pidi andma – Mario Monti tehnokraatlikule valitsusele – on ta korduvalt kinnitanud, et ei taotle enam kõrget poliitilist ametiposti.
Küsimuse peale, kas ta kandideeriks presidendiks, kui parlament tema ettepanekud heaks kiidaks, vastas Berlusconi eile nii: «Ma teen, mida partei mul teha palub.»
Muljet, et 77-aastane Berlusconi viimast meeleheitlikku comebacki üritab, kinnistas ka parteisekretär Angelino Alfano, kes keele vääratades oma mentorit «vabariigi presidendiks» nimetas – enne kui oma apsaka pärast vabandas.
Berlusconi lihtsalt naeratas.
Nii vasak- kui parempoolsed kommentaatorid leiavad üksmeelselt, et Itaalia seisab silmitsi kõige tõsisema poliitkriisiga alates vana kristlike demokraatide poolt domineeritud süsteemi kokkuvarisemisest 1990ndate alguses, mil viimaseid tabasid korruptsiooniskandaalid.
Paremtsentristliku tiiva killustumine Berlusconi 18-aastase valitsemise ajal – mida
illustreerivad aparaadi-vastased hääled ja vähene osalus kohalikel valimistel – on tekitanud vaakumi ja ebakindluse selle suhtes, mis liiki valitsuse Itaalia tuleva aasta alguses pärast Monti ametiaja lõppu saab.
Kandideerimist kaalub Ferrari president Luca di Montezemolo, kasutades kanalina omamõttekoda Italia Futura. Võimaliku liidrina on mainitud ka majandusarengu ministrit ja endist pankurit Corrado Passerat.
Kuigi Italia Futura on Prantsuse-stiilis presidendisüsteemi pooldanud ning seda ei välista ka peamine vasaktsentristlik Demokraatlik partei, ei saa Berlusconi initsiatiivist – mis vajaks parlamendi kahe-kolmandikulist heakskiitu – ilmselt asja, seni kuni ka tema ise võimaliku kandidaadina «kirjas» on.
Demokraatide liider Pierluigi Bersani, kelle partei pärast 2008. aasta kaotust siiani identiteeti otsib, väljendas kahtlust, kas parlamendil oleks aega põhiseaduse muutmist kaaluda. Samuti arvab ta, et Berlusconi üritab tegelikult lihtsalt segada käimasolevaid valimisreformi arutelusid, et hoida ära sisulisi muutusi.
See jätaks Monti mittevalitud valitsuse ohtlikku seisu: kehtestama valimisreforme parteidele, mille toetust ta ise parlamendis vajab, et viia läbi oma majandusreforme.
«Jutt käib Itaalia poliitika balkaniseerumisest,» kommenteeris Vittorio Feltri Berlusconi perekonnale kuulva päevalehe Il Giornale esilehe-juhtkirjas. «Tänaseks on paremtsentristid killustunud nagu endide Jugoslaavia. Vasaktsentristid ei suuda aga moodustada alliansse, mis garanteeriks kasvõi minimaalse stabiilsuse.»
Copyright The Financial Times Limited 2012