Tänavu toimus maailma suurim võlgade restruktureerimine. Mis kõlas aga pigem kui vaikne vigin, mitte kõva kolakas.
Kreeka – erijuhtum või alles algus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümber korraldati 206 miljardi euro eest Kreeka võlga. Kui see pole ajalooline verstapost, siis mis on? Ja tõsi: ajalehtede esikülgi ilmestas lugu kõikjal maailmas.
Kuid turud ja võlakirjade hoidjad olid saanud niivõrd pikalt valmistuda – Kreeka läks «pakettide peale» juba ligi kaks aastat varem – et sündmus ise kulges kuidagi möödaminnes.
Kuid ikkagi on Kreeka restruktureerimine üüratult oluline. Ning seda suuresti ka seetõttu, et ilmselt on tegemist vaid Kreeka ja euroala kollektiivse draama avavaatusega.
Kuidas see sooritati ja kas seda ka teistes tõbistes perifeeriates korrata saab, arutatakse küllap veel aastaid.
Suur hulk inimesi, nii kannatajad kui kõrvaltvaatajad, anub, et Kreekat vaadeldaks kui erijuhtumit.
Mitmes mõttes on neil õigus, kuna Kreeka võlatrajektoori õudus ja hullumeelsus oli Euroopa jaoks unikaalne.
Mitme erineva stsenaariumi kohaselt oleks Kreeka valitsuse võlg kõrgunud kümnendi lõpuks 200 protsendi peal sisemajanduse kogutoodangust.
Isegi kõige roosilisemate prognooside kohaselt lööb võlaprotsendi numbriks ette 120.
Ja seetõttu eeldavad paljud, et tulema peab ka restruktureerimine nr 2.
Kõik ülalmainitu on tõsi ilma hiljuti vallandunud debatita «Grexitist» ehk Kreeka lahkumisest euroalast. Sest siis oleks suured maksekatkestused sisuliselt garanteeritud.
Kogu see taust selgitab, miks Kreeka pidi restruktureerimise teed minema ja võlausaldajatele karmid kahjumid kaela kallama.
Ametlikult julgustati panku, kindlustajaid ja teisi võlakirjahoidjaid võtma nimiväärtuses 53,5-protsendilised kaotused vastu «vabatahtlikult», kuigi puhtas nüüdisväärtuses olid kaotused pigem 75 protsenti.
Ühe suure võlakirjahoidja Deutsche Banki tegevjuht rõhutas protsessi vabatahtlikkuse määra sõnadega, et «alternatiiv oleks kirjutada alla tuumaplahvatusele».
Igal juhul oli võlakoorma kergendamise vajadus niivõrd suur, et Kreeka pidi tagasiulatuvalt kehtestama oma võlakirjadele nn «Kollektiivklausli» (KK). KK tähendas, et kui diilile
kirjutab alla teatud protsent võlakirjahoidjaid – antud juhul kaks kolmandikku – siis peavad kaasa lööma ka need, kes alla ei kirjuta.
KK kasutamine oli vastuoluline samm. Eriti seetõttu, et Euroopa Keskpank, Kreeka suurim eraviisiline kreeditor ja Euroopa Investeerimispank seati eelistatud seisusse – mis tähendas seda, et neile maksti kogu summa.
Norra riiklik varafond, üks maailma suurimaid investoreid, hääletas oma sõnutsi diili vastu just sellise ebaõigluse pärast.
Nüüd hoiatavad norrakad, et kavatsevad euroala võlakirju edaspidi vältida.
«Pikaajalise investori jaoks on etteennustatavus oluline ning euroala ees seisavad arvestatavad struktuursed ja rahalised väljakutsed,» ütles Norra fondi tegevjuht Yngve Slyngstad.
Nagu praktiliselt kõik teised diiliga seotud investorid, avastas ka Norra varafond end olukorrast, kus neil oli pihus kõiksugu erinevaid väärtpabereid: iga diiliga seotud võlakirja asemele said investorid ühe Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) võlakirja, ning 20 erinevat 11-30 aastase tähtajaga Kreeka võlakirja.
Nood Kreeka omad lähevad kaubaks ca 20 senti euro kohta – investorid ilmselt eeldavad, et uus sügav restruktureerimine on praktiliselt otsustatud.
Väga vähesed restruktureerimisse kaasatud inimesed usuvad, et Kreeka olukorras pööre oleks toimunud.
Üks kaasatud pankur ütles: «Me üritasime tekitada Kreekale suhteliselt rahuliku seisu, kus nad ei pea mõnda aega midagi refinantseerima ja kulud on alguses suhteliselt väikesed. Kuid selge on see, et tulla võib päev, mil me kõik taas koos istume ja [sama] asja üle pead murrame.»
Vaieldake ka selle ümber, millisel määral võiks Kreeka osutuda malliks teiste euroala riikide jaoks. Alustades Portugalist. Mis on samuti paketi peal, nagu ka Iirimaa.
Siiani siis kolm paketti.
Mõned usuvad, et investorite «vabatahtliku» kaasamise põhimõtet võiks kasutada küll, kuigi nad rõhutavad, et Kreeka restruktureerimine venis hirmus kaua.
HSBC võlahalduse osakonna juhataja Andrew Montgomery ütles diili tegemise ajal: «Ma ei ütleks, et see on Kreeka jaoks lihtne protsess. Ma ei usu, et ükski valitsus võtaks sellist asja kergelt. Aga Kreekast kujuneb õppematerjal.»
On aga neid, kes kardavad, et sellest ei piisaks.
Üks Kreeka probleeme seisnes selles, et vaid veidi üle poole võlakirjadest oli erasektori käes.
Portugalis ja Iirimaal on olukord aga hullem: suurem osa võlast on ametliku sektori ehk ELi, IMFi ja Euroopa Keskpanga käes.
Lisaks väidavad pankurid, et kui (ilmselt käesoleva aasta lõpu poole) käivitub Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) – euroala uus permanentne päästevahend – siis hakkavad kõik restruktureerimised käima selle kaudu.
«See peaks olema palju lihtsam ja kiirem,» ütleb üks pankur, kes rassis Kreeka restruktureerimise kallal aasta aega.
Alates ajast, mil kriis 2010. aasta mais pudelist välja pääses, on euroala poliitikud väsimatult väitnud, et Kreeka on erijuhtum.
Kuid mitmetesse Kreeka jalajälgedesse on juba astunud ka teised euroala liikmesriigid, mida tabasid laenukulude lenduminek ja abipaketid. Ja paljud turgudel tegutsejad usuvad, et ka nood riigid on teel restruktureerimiste poole.
Nagu ütles üks pankurist asjaosaline: «Portugaliga saaks hakkama. Aga kuidas on lood Itaalia või Hispaaniaga? Kas me ikka tõesti oleme selleks valmis?»
Copyright The Financial Times Limited 2012