Kas üürnik saab elektrimüüjat vabalt valida?

Elektrituru avanemine tekitab palju küsimusi, kas ja kuidas meil siiski tekib tulevikus vaba valik elektrimüüja valimiseks.

FOTO: Scanpix/CORBIS

Eesti valmistub elektrituru täielikuks avamiseks ning palju arutletakse selle üle, kui suure hinnatõusu elektrituru avamine endaga kaasa toob. Avalikkuse ees on aga käsitlemata teema, mis puudutab paljusid Eesti tarbijaid, kelle jaoks elektrituru avamine ei pruugi kaasa tuua võimalust ega õigust valida endale ise elektrimüüja ehk teisisõnu küsime – kellele jäävad vaba elektrituru võimalused kättesaamatuks?



Vastus – tarbijad, kellel pole sõlmitud võrgulepingut otse võrguettevõtjaga, kuid kes tarbivad elektrit kellegi teise võrguühenduse kaudu. Sellisteks alltarbijateks on näiteks suurtes kortermajades ühiselt elektrit ostvad korteriomanikud ja -üürnikud, kaubanduskeskuste ja ärihoonete rentnikud, suvilakooperatiivide ning garaažiühistute liikmed jt. Nendele tarbijatele müüb elektrit kas kinnisasja omanik/haldur või ühistu.

Võimalikud takistused

Elektrimüügi puhul alltarbijatele on mitmeid lahendamist vajavaid küsimusi. Esiteks on ebaselge, kas alltarbijad üldse saavad elektrituru avanemisel õiguse ja võimaluse valida endale sobiv elektrimüüja või valib nende eest elektrimüüja korteriühistu või kinnistuomanik.

Küsimus on põhimõtteline, sest elektrituruseadus on üles ehitatud põhimõttel, kus tarbijaks loetakse eelkõige isikut, kelle elektripaigaldis on ühendatud võrguettevõtja võrguga.

Alltarbijale otse elektrimüügi eelduseks on see, et tarbimiskohas tarbitav elektrienergia mõõdetakse nõuetekohase mõõteseadmega ning mõõteandmed jõuavad nii võrguettevõtja kui ka elektrimüüjani, kes saavad andmete alusel teha arveldusi ja tagada bilansi. Tulevikus peaksid andmed jõudma ka Eleringi loodavasse andmevahetusplatvormi.

Kuna alltarbija tarbimiskoht pole vahetult võrguettevõtja võrguga ühendatud, ei ole võrguettevõtjal kohustust paigaldada alltarbijale mõõteseadet ega korraldada ka tarbitud elektrienergia mõõtmist.

Kui ühistu või kinnistu omanik alltarbijale eraldi mõõtepunkti luua ei saa või ei taha, ongi tekkinud olukord, kus alltarbijale elektrit otse müüa ei saa. Ühistu või kinnistuomaniku vastuseisu võib tingida mitu asjaolu, olgu selle põhjuseks näiteks uue mõõtepunkti loomisega seotud ümberehitustööd ja lisakulud, mille teostamise ning kulude hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta.

Samuti võib elektrimüüjaga kokkulepitud mahust väiksema koguse elektri ostmine tuua ühistule või kinnistuomanikule kaasa trahvid või hinnatõusu allesjäänud ühisostul olevatele tarbijatele.

Maailmapraktika

Euroopa Kohus on Citiworksi kohtuasja raames öelnud, et elektrivõrgu omanikul, kes ise ei ole võrguettevõtja, on sarnaselt võrguettevõtjatega kohustus tagada nii müüjatele kui ka tarbijatele juurdepääs võrgule.
Reeglist on ka erandeid, kus võrgu omanikul sellist kohustust pole, kuid üldine eesmärk on siiski anda igale tarbijale müüja valikuõigus ning mitte piirata seda argumendiga, et võrk ei ole võrguettevõtja oma.

Näiteks Suurbritannia asus eelnimetatud kohtukaasuse alusel välja töötama eraldi regulatsiooni selle kohta, kuidas saavad elektrimüüjad juurdepääsu ka neile võrkudele, mille omanikuks ei ole võrguettevõtja ning kuidas saavad sellistes võrkudes olevad tarbijad siiski elektrimüüjat vahetada.

Brittide reeglid näevad ette, et alltarbija, kes soovib ise osta elektrit enda valitud müüjalt, peab andma sellest võrguomanikule teada ning tarbija peab ise kandma mõõtepunkti loomisega seotud kulud. Kogu protsessi üle teeb järelevalvet energiaturu regulaator Ofgem.

Üksik- või ühisost?

Eesti elektrituru avanemise eel võiksid ühiselt elektrit ostvad korteriühistud oma liikmetega arutada, kas elektrituru avanemisel on soov ühisostult üle minna üksikostule ning mida selline muutus võib kaasa tuua.
Rendi- ja üürilepingutes tuleks aga üle vaadata elektrivarustust käsitlevad kokkulepped. Alltarbijatele elektrimüüja valimise võimaldamine sõltub paljuski eri osaliste koostöötahtest.

Tagasi üles