Kõrguv küsimärk euroala integratsiooni kohal

Kõrguv küsimärk euroala integratsiooni kohal.

FOTO: SCANPIX

Kaks aastat tagasi, euroala võlakriisi ägenedes, istus suletud uste taga koos grupp kõrgeid euroametnikke, seltsiks piirkonna parimad mõtlejad. Teemaks oli kriisi lahendamine tihedama intergatsiooni abil, lahenduseks pakuti eelarveliidu loomist rahaliidule lisaks.

Ungarlasest-ameeriklasest finantsist ja filantroop George Soros kuulas ja võttis arutelu kokku järgmise hoiatusega: plaanid pole pahad, aga juhtid peavad kiiresti tegutsema. Sest poliitiliselt läheb integreerumine vaid raskemaks, mitte kergemaks.

«Mida aeg edasi, seda raskemaks lähevad poliitilised tingimused,» ütles Soros.

Täna võib tõdeda, et Sorose hoiatus on ilmselt juba täide läinud.

Eelolevad valimised Prantsusmaal, Kreekas, Iirimaal ja Hollandis lõpevad ilmselt tulemustega, mis sügavalt raputavad Euroopa tavamõtlemist edasiste sammude suhtes.

Paljuski põhineb viimasel ajal vallandunud valijate mäss kasinuse-vastastel protestimeeleoludel.

Nagu kindlasti Kreekas. Kaks põhivoolu parteid, mis omal ajal Kreeka poliitilist maastikku valitsesid – enne, kui nad uuele  147 miljardi eurosele abipaketile alla kirjutasid – ei pruugi pühapäevastel valimistel kahepeale isegi 40 protsenti hääli saada.

Sama Iirimaal. Gerry Adamsi juhitud Sinn Féin – ainus arvestatav partei, mis seisab vastu euroala uuele eelarvedistsipliini diilile (mis Iirimaal 31. mail referendumile läheb) – on oma kasinuse-vastase sõnumi toel kiirkorras 20-protsendilise toetuse saavutanud.

Mujal pole ELi-vastased meeleolud niivõrd kasinuse-kesksed, vaid võib-olla veelgi salakavalamad – mäss on suunatud edasise integratsiooni idee kui sellise vastu. Ehk siis idee vastu, mis enamike analüütikute ja kõrgete euroametnike arvates on asendamatu asi kriisist väljumiseks.

Vaadakem tõele näkku: kui 2011 oli aasta, mil maailmamajandust raputas finantskriis, siis 2012 on kujunemas terava poliitkriisi aastaks.

Kuigi viimase 12 kuu jooksul on kukkunud või välja vahetatud pooled euroala valitsused, ei ole see poliitiline murrang ELi poliitilist kriisikäsitlust praktiliselt üldse mõjutanud.

Kreekas, Iirimaal ja Portugalis – kõik abiprogrammide peal – ja Hispaanias on uued liidrid Brüsseli nõudmisi vahel veidi muutnud, aga pigem ületanud.

Kreeditorriikides nagu Soomes ja Slovakkias, kus liidrid euroala 440 miljardi eurose päästefondi suurenenud sissemaksete pingete pärast oma kohad kaotasid, võtsid uued valitsused üsna pea kuuleka hoiaku.

Nüüd aga koonduvad vihased valijad radikaalsemate kandidaatide ümber, sundides põhivoolu kandidaate panema pidurit just seda liiki integratsioonile, mis oleks vajalik eelarveliidu loomiseks.

Euroopa Keskpanga president Mario Draghi kurtis hiljuti, et tihedama integreerumise hoog on äkitselt raugenud. «Mitmed tegijad üritavad kohaneda toonimuutusega debatis,» ütles üks kõrge Brüsselis baseeruv diplomaat.

Prantsusmaal, kus vasak- ja parempoolsed euroskeptilised parteid valimiste avavoorus ligi 30 protsenti häältest ära tõid, on praegune president Nicolas Sarkozy läinud kallale Euroopa integratsiooni tähtsaimale sümbolile (pärast eurot), ähvardades väljuda ELi passivaba reisimise tsoonist.

Hollandis aga ei lõiganud aprillikuisest valitsusktrahhist parimat profiiti mitte Geert Wildersi kasinuse-vastane paremäärmuslik Vabaduspartei, vaid hoopistükkis vasakäärmuslikud sotsialistid, kes usuvad, et kui Brüsselile rohkem võimu üle anda, siis hävib Hollandi ühiskonnamudel. Ja nüüd on sotsidest tõusmas riigi suuruselt teine erakond.

Isegi Soomes, kus kasinust on olnud suhteliselt mõõdukalt, liiguvad Brüsseli-vastased meeleolud poliitilise maastiku äärealadelt peavoolu poole. Endine peaminister Paavo Väyrynen, kes kandideeris tänavu presidendiks propageerides euroalast lahkumist, saab ilmselt varasemalt ELi-meelse Keskerakonna järgmiseks juhiks. Tegemist on erakonnaga, kuhu kuulub ELi majandusvolinik Olli Rehn.

Just see mäss edasise integratsiooni vastu – mitte kasinusele vastupunnimine – õõnestab eelseisvatel kuudel kõige enam Euroopa võimet kriisiga võidelda.

«Headest kavatsustest ja targast poliitikast ei piisa,» ütles üks ELi diplomaat. «Sest lõppude lõpuks peaksid ju need inimesed, kelle jaoks see poliitika tehti, seda ka toetama.»

Copyright The Financial Times Limited 2012

Tagasi üles