Fjodor Berman: surutises jäävad ellu kohanemisvõimelisemad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mullu rekordkäivet nautinud ning Eesti üheks väärtuslikumaks ettevõtteks kerkinud laevaehitus-, laevaremondi ja metallitööstuskontserni BLRT Grupp juht Fjodor Berman leiab, et Eesti reaalmajandusse pole majanduskriis veel õieti jõudnud ja seepärast ei tea keegi, kui sügaval on kriisi põhi.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti ühe suurema ja edukama tööstusettevõtte BLRT Grupp juht ja osanik Fjodor Berman soovitab Eesti valitsusel kärpimise ja lõikamise kõrval rohkem ka teenimisele mõelda ning pankadel rohkem oma kliente  kuulata.




Mida arvate praegu kuuma teemana kõne all olevatest eelarvekärbetest?


Mind üllatab, et praegu kõik tahavad ainult lõigata ja kärpida. Ühest kohast on see õige, aga teisalt näitab euroopaliku mõtlemise piiratust. Kui ameeriklased teevad äri, siis nad ei räägi kunagi sellest, kui palju on vaja kulutada, vaid arutletakse selle üle, kuidas rohkem uusi väärtusi luua. Mina leian, et tuleb teha mõlemat - kulusid kokku tõmmata ja uusi teenimisvõimalusi leida.



Kärpida saab ikka seda, mida on mõistlik kärpida ja sellel on oma piirid. Tegeletakse aritmeetikaga, et siit rea pealt lõikame niipalju ja sealt rohkem, aga keegi ei räägi sellest, kuidas teenida. Elatakse tänases päevas, mõtlemata, et kriis kunagi ka lõpeb ja selleks ajaks tuleb valmis olla. Raha ei ole ja kõik, öeldakse. Aga äkki tasub laenata, kui on lootust, et see tagasi toob?



Paljusid protsesse me ei saa mõjutada, aga on asju, mida saame. Praegu on ebastandardne olukord, mis vajab ka teistsugust mõtlemist. Juba 200 aastat tagasi sündinud Darwin ütles, et ellu jäävad mitte kõige tugevamad ja targemad, vaid kõige kohanemisvõimelisemad.



Eesti peaks kasutama oma eelised, milleks on haritud inimesed ja hea geograafiline asukoht. Peaksime olema atraktiivsed nii lääne kui ida poole. Samas võiks enam toetada oma tootjaid ja eelistada siinset kaupa, et raha rohkem riiki jääks. Ja seda nii üksikisiku kui riigi tasandil.




Olete palju näinud ja kogenud inimene. Eks neid kriise, mis meid puudutanud, on olnud ennegi. Mis on selle kriisi puhul eriline?


Minu jaoks see, et pangad ei usalda üksteist, usalduse kadumisest klientide vastu rääkimata. Sellist olukorda pole varem olnud. Kui täna näitame pangale korralikku projekti, mille realiseerimiseks küsime laenu kümneks aastaks, siis ollakse nõus raha andma vaid kaheks aastaks. Aga selle ajaga ei pruugi ju majandusolukord veel paranema hakata ja on projekte, mille tasuvuse aeg märksa pikem. Järelikult ei saa ettevõte praegu üldse pikemaajalisi plaane teha. Strateegia on asendunud taktikaga.



Kui varem me rõõmustasime, et pangad kuuluvad rootslastele, soomlastele, sakslastele ja taanlastele, siis täna ei saa me just seetõttu midagi ette arvata. Me ei tea, kuidas suhtuvad suured emapangad oma Eesti pankadesse ja mis saab edasi. Täna tehakse juba kõik olulisemad otsused väljaspool Eestit. Mulle tundub, et pangad on praegu ise tõsises šokis.



Kas Eesti on kriisi alguses, keskel või hakkab see peagi lõppema?


Minu arust on esialgu tegu veel finantskriisiga, mis on päädinud laenukraanide kinnikeeramisega ja kus kukkunud on börside indeksid. Veel eelmisel aastal lubasid pangajuhid, et 2009. aasta lõpul tuleb uus tõus. Täna enam selliseid ennustusi pole. Mina pole mingi analüütik, aga arvan, et oleme alles langustee alguses. Täna tunnetavad seda omal nahal vaid need, keda on koondatud ja kes sunnitud kodus istuma. Reaalamajandusse pole kriis veel õieti jõudnud ja keegi ei tea, kui kaugel põhi on. Enamikku firmasid pole kriis veel siiani puudutanud. Suvel hakkame seda rohkem tunnetama: finantsprobleemid jõuavad reaalmajandusse. Majanduses on ju küllalt suur inerts ja mida suurem firma, seda suurem see on.



Siiani elasime siis suuresti illusioonides?


See, mis toimus, polnud ju normaalne. Meie grupiski tõusis palk kahe aastaga 60 protsenti. Teisiti polnud võimalik, sest inimesi ei jätkunud ja turg surus peale. Valitsus ei teinud midagi selle protsessi peatamiseks. Vastupidi, valimistel lubati üha uusi palga- ja pensionitõuse. Täna on olukord hoopis teine – meile pöördub töösooviga üle kahesaja inimese kuus. Sellist tungi pole enne olnud. Igal asjal on ka head küljed. Palkasime hiljaaegu 40 kõrgelt kvalifitseeritud keevitajat, kes olid vahepeal siit piiri taha tööle läinud ja nüüd tagasi tulid. Kõikjal toimub ju tööjõu vähendamine. Nüüd saame oma personali tugevdada.



Näen siin aga sotsiaalset probleemi. Palgad küll langevad ja sellega koos väheneb tarbimine, hinnad aga püsivad visalt. Käärid on väga suured. Olin kahe nädala eest Austrias ja külastasin ka sealset supermarketit, kus paljude toiduainete hinnad olid madalamad kui Eestis. See näitab, et kriis pole meie kaubandusse veel jõudnud.



Mida peaks või saaks valitsus praegu ette võtte, et uus tõus võimalikult rutem saabuks? Või kas üldse saab riik midagi teha?


Vahel öeldakse jah, et kui ei tea, mida teha, on parem mitte midagi teha. Aga mina arvan, et kindlasti tuleks midagi ette võtta. Maailmakogemus on ju olemas. Ega Obama ilma asjata võtnud presidendiks saades käsile infrastruktuuri rajamise, mis annab tööd kahele või kolmele miljonile inimesele. Meil ei räägi praegu sellest keegi. Armastame kiidelda, et oleme eurooplased, aga mul on häbi oma väliskülalisi mööda meie lagunenud teid sõidutada. Tallinn-Tartu maanteel saab kogu aeg inimesi surma, aga me ei võta midagi ette. Linnades on hommikuti ummikud, oleks vaja viadukte ehitada.



Teiseks on halvas seisukorras meie elektriliinid. Meil on palju õhuliine, mis võtavad ruumi ja on ohtlikud. Elektriliine maa alla viies vabaneks näiteks Tallinnas hulga maad ja paraneks elektri tarnekindlus. Ühesõnaga, võiksime majandussurutist nii palju kui võimalik ära kasutada, et parandada riigile oluliselt väiksemate kuludega infrastruktuuri, ehitada ja renoveerida ühiskonnale vajalikke objekte.



Selleks kõigeks ei ole kakskümmend aastat aega, seda tuleb teha kohe. Siit tuleks nii töökohad kui maksutulu. Ehitusfirmad saaksid tööd  ja teeks seda märksa odavamalt, kui veel mõni aeg tagasi. Mulle jääb arusaamatuks, miks me ei suuda Euroopa raha täies mahus kasutada. Kuid ka laenu võiks võtta. Kui kriis kestab viis või seitse aastat, on meil selle lõppedes korralik infrastruktuur olemas, mis uut majandustõusu toetab. Täna on meil eelis näiteks Läti ees, sest meil pole võlga. Ka korruptsioon tundub meil palju väiksem olevat.



Mida arvate valitsuse hiljuti väljakäidud ekspordi toetamise programmist?


See on ju tore, et eksportimisel toetatakse väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid. Aga maailmas toetatakse ka suuri, sest need annavad rohkem töökohti. Ameerika ja Prantsusmaa toetab suurte summadega oma autotööstust. Soome valitsus andis laevatehasele Aker Yard 20 miljoni euro suuruse garantii ja säilitas sellega 6000 töökohta, ehkki see kuulub  välisomanikele.



Meie eksport on 80 protsenti ja anname Eestis tööd 2000 inimesele. Eestis oleme suured, aga võrreldes teiste riikidega, kus konkureerime, suhteliselt väikesed. Meiega pole keegi ekspordi toetamisest rääkinud ja ega me pole küsinud ka, sest teame, kuidas see protsess käib. Anname kokku Eestis ja Leedus tööd 4000 inimesele, aga see pole justkui oluline.



Olen aastaid rääkinud, et Eesti kui mereriik vajaks riiklikku laevaehitusprogrammi, aga seda pole siiani. Praegu oleks õige aeg riigi laevastikku täiendada. Ma ei räägi seda niivõrd BLRT seisukohalt, oleme siiani riiklikes projektides minimaalselt osalenud. Selle eest täidame edukalt tuuleparkide ja naftaplatvormide tellimusi mitmel pool maailmas. Hetkel osaleme näiteks Saksamaal 1,4 miljardit eurot maksva tuulepargi rajamisel.



Viimasel ajal räägitakse juba ka maksude tõstmisest.


See oleks küll üliõpilase tasemel viga. Kui vaadata maailma kogemust, siis kriisi ajal on alati makse alandatud.  Saan aru, et siin on taga poliitilised mängud. Täna konkureerime näiteks Islandiga, kus on kroon devalveeritud 40 protsenti. Venemaal on rubla kukkunud 30 protsenti, Poolas kohalik raha umbes samapalju. See tähendab, et me pole täna nende riikide sama ala tegijatega enam konkurentsivõimelised. Kui nüüd tõstame veel ka makse, nöörime siinsetel ettevõtjatel hoopis kõri kinni.



BLRT Grupil on seni hästi läinud. Kas majanduslangus on nüüd juba teidki puudutama hakanud?


Ega meilgi pääsu ole. On valdkondi, kus oleme koondanud ja osa inimeste töönädalat kolmele päevale lühendanud. Need on alad, kus turu areng praktiliselt peatunud, nagu vanametalli kokkuost ja naftatoodete töötlemine. Ostsime kolme aasta eest pool osalust Dekoilis ja alguses läks väga hästi, aga eelmise aasta lõpul mahud vähenesid sedavõrd, et kanname kahjusid ja oleme sunnitud osa inimesi koondama, osaga peame läbirääkimisi palga vähendamiseks.



Hiljaaegu olime sunnitud värvilise metalli konteinerid oma kulul Hiinast tagasi tooma, sest selle eest ei suudetud tasuda. Müük toimus läbi Belgia firma, millega olime koostöös juba kaheksa aastat ja varem polnud kunagi midagi sellist juhtunud. Seega, me pole mingi oaas kõrbes – kõik, mis maailmas toimub, puudutab meidki.



Töötate paljudel turgudel ja teil on hea võrrelda meie olukorda teiste Balti riikidega, samuti Lääne-Euroopaga.


Veel aasta tagasi arvati Eestis, et kriis küll kusagil on, aga meid see ei puuduta. Leedus on veel hullem. Oktoobris kinnitasime oma Leedu tütarfirma selle aasta eelarvet. Nad esitasid meile projekti, kus oli märgitud 30 protsendi suurune käibekasv ja jätkuvalt suur palgakasv, mida imeks panime. Leedukad, kes vaatasid Eestis olles televiisorit ja lugesid lehti, leidsid, et meil siin on mingi hüsteerika puhkenud ja ei uskunud, et asi nii hulluks läheb. Leedus ju neist asjadest ei räägitud ja neil oli mulje, et kriis läheb neist mööda. Ei läinud.



BLRT Grupil oli ju eelmine aasta üle aegade kõige edukam.


Jah, tegime käivet üle 6 miljardi krooni, kasum ulatus auditeerimata andmetel üle 700 miljoni krooni, tootlikkus oli väga hea, investeerisime palju.  Kuid saime juba sügisel aru, et maailm muutub. Tegelikult öeldi ju meilgi veel hiljaaegu, et kriisist pole vaja rääkida, et mitte paanikat tekitada, mis oli vale suhtumine.



Mis mulje on jäänud suhtlemisest Lääne partneritega?


Meil on Saksamaal üks suur tellija, kellega sõlmitud leping 200 miljoni euro peale. Olin sügisel seal ja muidugi rääkisime ka majanduse olukorrast maailmas. Ehkki Islandil oli siis juba katastroof, oli sakslasest firmajuht endiselt väga optimistlik ja uskus, et Saksamaad tema tugevuses miski ei ähvarda ja küll valitsus kõik korda ajab. Sama meeleolu valitses ka sealses laevaremonditehases, kus kriisist ei mõelnud keegi. Kuid juba kahe-kolme kuu pärast hakkas sama klient viivitama maksetega.



Veel mõne aasta eest osutati teile tugevat survet börsile minekuks. Tegite vist õige otsuse, et ei läinud?


Me polnud põhimõtteliselt vastu, kuid leidsime, et pole õige aeg. Nüüd tundub tõesti, et tegime õigesti.



Kuidas on lood Teie isikliku varandusega, kas olete palju kaotanud?


Mul pole aktsiaid kunagi olnud, välja arvatud osalus BLRT Grupis, seetõttu pole ka midagi kaotanud. Olen suhteliselt konservatiivne inimene. Teiseks pole mul kunagi olnud aega isiklike finantsidega tegeleda. Ega mul neid ka kunagi ülearu pole olnud ja enamiku olen oma ettevõttesse paigutanud. Sellest, mis omal ajal Hansa- ja Ühispanka usaldasin, olen muidugi midagi kaotanud. Suhtun aga sellesse rahulikult, sest tegu on suures osas virtuaalse rahaga. Olen mõistnud, et kui palju teenid, pead olema valmis ka palju kaotama.

Tagasi üles