Kas Saksamaa edulugu saab kopeerida?
29. aprill 2012, 14:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna tööstuse arendamine ja selle osakaalu suurendamine on prioriteediks nii riikidele kui ettevõtjatele, siis tasub Saksa mudelile, mille põhikomponendiks on Mittelstand, pilk peale visata.
Sakslased arvavad, et aastaks 2030 on Saksamaa kõige rikkam suurriik, vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb Economisti. Kuid ainult kaks aastakümmet tagasi, pärast ühinemist ning isegi veel viis aastat pärast sajandivahetust, polnud Saksamaa majanduse olukord sugugi kiita. Kas tegemist on lühiajalise tsüklilise muutusega, või struktuurse konkurentsieelisega?
Reformid algasidki vastusena 1990ndate kriisile. Esiteks muudeti kutseharidussüsteemi ja palgaläbirääkimiste protsessi paindlikumaks. Sellele järgnes pensioniea tõstmine ning sotsiaaltoetuste vähendamine. Paindlikkuse vastukaaluks oli lubadus töökohti säilitada, mis omakorda eeldab, et töö loob piisavalt lisandväärtust ning uue töötaja leidmine ning koolitamine on piisavalt kallis. Ingliskeelne mõiste süsteemi kohta on ordered flexibility.
Ülalkirjeldatud süsteemi põhikomponendid pandi paika pärast aastat 1873 Bismarcki ajal. 1884. aasta seadus lõi praegugi kehtiva kahetasandilise juhtimismudeli (juhatus ja nõukogu), mis imporditi äriseadustiku kujul ka Eestisse. Erinevus meiega on nõukogu koosseisus. Saksamaal olid seal pankurid ja teadlased, kellele hiljem lisandusid ka töötajate esindajad. 19. sajand lõppes heaoluriigi komponentide arendamisega. Nendeks olid pensionisüsteem ja kutseharidus.
See nn koordineeritud turumajanduse mudel on säilinud tänase päevani ning on just hetkel üliedukas. Liimiks on usaldus, kuna süsteem eeldab, et ükski osapool ei kuritarvita oma võimu. Kuigi süsteem tervikuna on rahvuslik, siis toimib see just kohalik-regionaalsel tasandil. Euroopa sajast innovatiivsest klastrist paikneb 30 Saksamaal.
Ka näiteks Miele kuulub Saksa perefirmade traditsiooni ühisnimetaja Mittelstand alla, mida iseloomustab võla puudumine, väärtustepõhine juhtimine ning pikaajaline strateegia. Ettevõtte tegevjuht Markus Miele peab iga nädal ostupakkumistele ei ütlema, sest eesmärk on pärandada ettevõte järgmisele põlvkonnale. Ettevõtteid omavad pered elavad tagasihoidlikult, tervislikult ning sotsiaalselt vastutustundlikult.
Kuid kas Miele jääb ellu? Saksa ettevõtjad arvavad, et globaalsesse keskklassi lisanduvate miljardite tarbijate vajaduste rahuldamine saab olla võimalik ainult läbi ressursside efektiivse kasutuse ja keskkonna säästmise. See nõuab palju inseneritööd, kus sakslastel on suhteline eelis.