Hiina külarahvas: patenteerides plagiaate

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiina võlts-Ikea.
Hiina võlts-Ikea. Foto: SCANPIX

Hiljuti sai Xu Songist 799 Hiina mööblipatendi uhke omanik. Küll aga tunnistab Xu isegi, et esimesena tegid selle mööbli hoopis tema naabrid – aga nemad viksisid kõik nagunii Ikea pealt maha.

Ikea disain, naabrite teostus, Xu patent... Pole ilmselt just päris see, mida Peking silmas pidas, kui rääkis innovatsioonipõhise majanduse ülesehitamisest.

Kuid mingil kummalisel kombel, ütlevad õiguseksperdid, näitab Xu ja tema naabrite – endiste rändtööliste ja seakasvatajate – patendisõda siiski, et Hiina majanduse keerukus ja tase kasvab.

Enne seda, kui Xu külas klopsitavate plagiaatide pärast patendisõtta läks – lisaks Ikeale vorbitakse ka Korea ja Jaapani koopiaid – polnud enamikel külainimestel aimugi, mis asi on patent. Nüüd aga teavad nad, et raha saab teenida ka intellektuaalse vara omamise, mitte üksnes selle varastamise pealt.

Kõik algas sellest, kui sajad rändtöölised Hiina idapoolsese Jiangsu provintsi Dongfengi tagasi siirdusid ning sellest nn «Taobao küla» kujundasid: paiga, kus praktiliselt igas kodus kuuri all mööblit tehakse ja toodang interneti kaudu maha müüakse.

Xu ja ta naabrid on osa suurest tööliste kojupöördumise lainest, keda koondatakse Ida- ja Lõuna-Hiina tehastest. Ja kes oma sünnikodudes e-ettevõtlust alustavad. Et äri nagu kord ja kohus käima lüüa, tuleb aga bränd üles ehitada. Ning see eeldab innovatsiooni – mida hiljuti rõhutasid ka Hiina liidrid parlamendis: inimesed nagu Xu peaksid oma toodetele ka vaimujõudu lisama.

Xu rõhutab energiliselt, et järgib vaid partei juhiseid, kui registreerib kõik naabrite tehtud tooted – kaitsmaks viimaseid järeleahvijate rünnakute eest.

Xu tunnistab, et naabrid tegid neid asju juba enne teda (mis on patendiseaduste puhul määrav: loeb see, kes tegi esimesena). Ja kõik külas tunnistavad, et kopeerisid nagunii mujalt pärit mudeleid.

Kuid Xu väidab: «Ma ei varastanud neid tooteid, ma lihtsalt registreerisin patendid.» Ta arvab, et kõik külaelanikud peaksid talle nüüd litsentsitasu maksma – kuna temale tuli hiilgav idee küla intellektuaalomandi kaitseks välja astuda. Ja kui külarahvas ei kuuletu, on tal kerge nende tooted oma patendiõiguste abiga Taobao veebisaidilt eemaldada.

Sellisedi vaidlusi puhkeb nüüd kõikjal üle Hiina: kõrgeima kohtu andmetel kasvas intellektuaalomandi-alaste kohtuasjade arv mullu 38 protsendi jagu jalustrabava 66 000 peale.

Ja panused on üha kõrgemad: Apple maadleb Hiinas kaubamärgi-hagiga, mis võib seisata iPadide müügi kogu sisemaal; Hermesel ebaõnnestus katse peatada Hiina riidefirma müük nende kaubamärgiga; Pfitzer kaotas kaubamärgivaidluse Hiina firmaga, mis müüb elektroonikat Little Viagra brändinime all.

Xu selgitab, et tegeleb pelgalt «brändiarendusega». Naabrid näevad olukorda läbi erinevate prillide. «Ta avas oma vabriku tükk aega hiljem kui meie,» ütleb Ding Cuihua, kes väidab, et asutas Dongfengi esimese Taobao mööblivabriku. Naine möönab, et kõik külas kopeerivad kedagi teist – ja konkureerivad üksnes hinna tasandil – kuid kinnitab, et keegi nende külas ei kavatse Xule maksta. Sest selline lühinägelik kloonimine tuleb lõpetada.

Üllataval kombel on enamik külaelanikke aga nõus Shaji e-kaubanduse liidu juhi Sun Haniga, kes ütleb, et Xu initsiatiiv «ei ole 100 protsenti halb asi». Sun üritab saavutada Xuga kokkulepet tema patentide kasutamiseks – mitte et naabritelt litsentsiraha nuiata, vaid kaitsta linna brändi. «Muidu hakkavad kõik üksteist järele tegema ja hävitavad kogu tööstusharu,» ütles ta.

Shanghai advokaadibüroo Jones Day intellektuaalomandi advokaat Tony Chen osutab sellele, et Xu tegevuses ei ole midagi seadusevastast. Selleks, et Hiinas «disainipatent» omandada, peab «leiutaja» lihtsalt läkitama ametnikele kolm pilti või joonistust asjakohasest disainist; patendiamet ei pea pakkuma sõltumatut ekspertiisi selle kohta, kas disain on innovaatiline. «Siit selgub Hiina patendiseaduse nõrkus,» ütleb Chen.

2011. aastal väljastas Hiina patendiamet 380 000 disainipatenti. Võrdluseks: USA vastav näitaja oli vaid 21 000. «Need numbrid ei väljenda innovaatilist reaalsust,» ütles Chen.

Külaelanike hingerahu ei häiri karvavõrdki teadmine, et kõik nende mööblidisainid on kellegi käest «laenatud». Nende meelest on täiesti aktsepteeritav, kui intellektuaalomandit varastatakse välisfirmadelt – peaasi, et oma küla vara rahule jäetakse.

CopyrightThe Financial Times Limited 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles