Kindral Franco hämmastavalt mitmekihiline riigihaldus on elanud üle ligi 40 aastat Hispaania demokraatiat. Teatud mõttes kujutab režiimi rajatud üüratu graniitkompleks Nuevos Ministerios sümbolit sellest, kui vähe on muutunud: riigitöötajad on tänaseni kaitsealune liik.
Seda kinnitavad ka eelarveministri Cristobal Montori poolt parlamendile esitatud meetmed, 27 miljardi euro eest kulukärpeid ja maksukergitusi, mis on kõige karmim samm alates Franco surmast.
Nimelt: selle asemel, et kärpida riigisektori palgaarvet ja eemaldada mõned kihid ametnikke, lõi ta käärid uurimis- ja arendustegevusse (taastumise mootorisse), lõigates sealt neljandiku.
Funktsionääride palgad aga lihtsalt külmutati.
Lisaks ei ole eelarveplaan see päris lahendus. Montorol seisab alles ees lahing Hispaania 17 autonoomse piirkonnaga, mis mullu peamised eelarvepatused olid.
Tänavu võib Hispaania võlg tõusta 80 protsendini sisemajanduse kogutoodangust – mulluselt 69 protsendilt, mis oli palju pingevabam.
Tõsi: uus valitsus päris olukorra, mis oli palju hullem, kui eelkäijad turgudele esitlesid. Kuid investorid kahtlevad õigusega, kas Madrid ikka suudab kärpida tänavu puudujääki enam kui 3 protsendi võrra (5,3 protsendi peale), nagu tahab Brüssel.
Eilne võlakirjaoksjon, millega valitsus 3,5 miljardit eurot taotles, tõi sisse vaid 2,6 miljardit.
10-aastaste Hispaania riigivõlakirjade tootlused tõusid 5,7 protsendi peale.
Parem pole ka pankade seis. Kui Caixabank hiljuti Banca Civica üle võttis, müüdi viimane allahindlusega – kinnitades investorite kahtlusi asutuse varade tervise suhtes. Müügijärgselt kahekordistas Caixabank halbade kinnisvaralaenude tagatisi 62 protsendi peale.
Kui sedasama teeksid ka BBVA ja Santander, vajaksid nad Berenberg Banki hinnangul vastavalt 2,1 ja 2,9 miljardit eurot lisakapitali.
Kui investorid tänu kriisile Hispaania kohta midagi õppinud on, siis seda: ära usu, mida silm näeb.
Copyright The Financial Times Limited 1012