Eelmisel kolmapäeval oli riigikogus esimesel lugemisel seaduseelnõu, mis võtab vabatahtlikult töölt lahkujailt õiguse töötuskindlustushüvitisele. Hüvitis pidi varem sõlmitud kokkuleppe järgi jõustuma tuleval aastal ning töötud oleks sel juhul saanud hüvituseks 40 protsenti palgast. Otsustaja avaldab katkeid riigikogu debatist.
Eiki Nestor,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Tankistid, traktoristid, zootehnikud, vallavanemad, linnapead, komsomoli- ja parteitegelased eelmisest ajast siia aega välja. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Mul on hea meel kuulda, austatud riigikogu liikmed, et teie saatus on olnud selline, et teil ilmselt ei ole tulnud käia tööturuametis ennast tööotsijana kirja panemas.
Ei ole võimalik minna 1000-eurose kuupalga pealt ja lihtsalt võtta ennast tööturuametis arvele ja loota, et nüüd hakatakse teile hüvitist maksma. Selline asi ei ole lihtsalt võimalik! Inimene peab olema aktiivne tööotsija selleks, et üleüldse temaga tegeletaks. See ei ole nii, et lihtsalt keegi on otsustanud mingisuguse summa eest aja maha võtta.
Kümme aastat on näidanud, et tegelikus tööelus sunnitakse inimesi lahkuma ka omal soovil. Vabatahtlikult lahkujad peavad Eestis hüvitist saama, need inimesed on selle eest oma raha juba maksnud.
See on hüvitis, mille eest nad on tasunud kõrgemat maksumäära.
Rahast. Rääkida siin, et maksumäära alandamisega keegi võidab 200 eurot aastas, siis kulla sõbrad, see inimene, kes poolte kokkuleppel töölt lahkub, kaotab 400 eurot kuus. Üks võidab 200 eurot aastas ja teine kaotab 400 eurot kuus. Mul on ettepanek, et komisjon tõsiselt mõtleks, kui ta eelnõusid esitab!
Marika Tuus-Laul, Keskerakond
Ma kordan veel, see on kokkuleppe murdmine, tööinimeste petmine. Ja ka seaduseelnõu seletuskiri on üsna mannetu, sest kunagi vabatahtlikult lahkujatele hüvitise määramist peeti oluliseks just sellepärast, et osal juhtudel võib tööandja mõjutada töötajat lahkuma, kasutades n-ö pehmet survevahendit.
Nüüd on seletuskirjas öeldud, et viidatud argument on puudulik ja pole põhjus eeldada, et enamik soovijaid omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkuks sunni tagajärjel. Ka peaminister Andrus Ansip arvab, et kuigi selline ebaõiglus isegi eksisteerib, ei tohiks seda n-ö rahaga kinni maksta. No ma ei tea, millega siis veel?
Teiseks on seaduseelnõu seletuskirjas öeldud, et see eelnõu tagab töötukassa jätkusuutlikkuse ja vahendite olemasolu. Töötukassas on sedavõrd suured summad, kuskil 350 miljonit, et sellest jätkuks isegi siis, kui töötus praegu kahekordistuks või isegi rohkem tõuseks ja ikkagi oleks töötukassa plusspoolel. Ega muidu oleks valitsus seda raha n-ö riigistanud. Pealegi on see raha tööandjate ja töötajate endi korjatud.
Kalle Jents, Reformierakond
Kui me ei maksa vabatahtliku lahkumise korral hüvitist, siis me ei soodusta ka inimeste kunstlikku tööturult eemale hoidmist. Meie põhjanaabrid Soome ja Rootsi ei maksa sellist hüvitist ja isegi paljuräägitud Kreekas ei ole sellist hüve.
Ma lükkaks tagasi ka need hirmud, mis on oponentide poolt toodud. Justkui oleks praktikas palju neid juhtumeid, et tööandjad lihtsalt sunnivad «ebasoovitavaid töötajaid» omal soovil töölt lahkuma. Ma arvan, et sellist olukorda võib-olla esines enne 2009. aastat mingil määral.
Ma ei saa muidugi välistada, et 100-protsendiliselt seda ei esine. Aga kindlasti 1. juunist 2009 kehtima hakanud töölepingu seaduse muudatused tegid töötaja vallandamise palju paindlikumaks ja survemeetodeid ei ole vaja kohaldada.
Minu andmetel on töötukassa reserv ligikaudu 341 miljonit, mis on üsna piisav. Nüüd on kogu töötukassa sissetulev pool kusagil ka praeguse kõrge maksumääraga ligikaudu 120 miljonit eurot aastas. Paneme juurde vabatahtliku hüvitise, siis jooksvalt üle ei jäägi.
Oleme ausad, on mingi hulk töötajaid, kes ei viitsi tööd teha. Lähtume, et kõik töötajad on head ja kurjad on tööandjad. Tegelikult peab ka mingi osa töövõtjaid peeglisse vaatama, me ei pea neid sellega premeerima, kui nad ei taha, ei viitsi, ei suuda oma tööd teha, nad peavad vastutama selle eest ja võib-olla uuel töökohal paremini töötama.