Carri Ginter, Allar Jõks: Eesti õigusriik vajab tehnohooldust ehk mis on ühist Pühajärve põhikoolil ja ESMil

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Erakorraline aeg nõuab erakorralisi meetmeid ja Euroopas hinnatakse neid, kes on suutnud raskel ajal teha õigeid otsuseid. Paraku on selle tagajärjeks «nurkade lõikamise» heroiseerimine ja küsimuste esitajate naeruvääristamine, kirjutavad Carri Ginter ja Allar Jõks.

Kui rahandusminister tuli eelmisel nädalal Euroopa rahandusministrite nõukogu istungilt, ütles ta, et oli üsna piinlik ESMi (Euroopa stabiilsusmehhanism) vaidlusega seotud sõnumit edastada (EPL 22.03). Nõrgemanärvilised on öeldust järeldanud, et õigusriik on ohus.

Eesti president selgitas 2010. aastal õigusteadlaste päevadel: «Õigusriik, nagu hea auto, vajab pidevat hooldust, logisevate kruvide pingutamist ja kulunud osade asendamist.»

Hooldemeeskond nimega Kohus on 20 taasiseseisvusaastat palehigis kontrollinud võimude lahususe reegli alusel seadusandjat ja täitevvõimu.

Nende tööd võib võrrelda arstidega, kes ennastsalgavalt viskavad organismist välja selle, mis sinna ei kuulu. Kui arst soovitab lõpetada vähi vältimiseks suitsetamise või liigsöömise, ei järgne sellele enamasti põlglikku pahameelepuhangut. Kui aga advokaat juhib tähelepanu puudustele eelnõus, järgneb sellele valitsuse pressikonverentsil ministri põlastav kommentaar.

Veelgi kentsakam on tänitada VEB fondi otsuse täitmise pärast riigiga jagelevat advokaati või vaadata võitlust, kus riik iseendale trahvi maksmisest hoidumiseks vaidluse riigikohtuni viib.

Miks tunda piinlikkust, kui õiguskantsler põhiseaduses seatud kohustuse täitmiseks küsib riigikohtult, kuidas on kaitstud riigikogu eelarvepädevus olukorras, kus ESM võib finantsabi anda Eesti nõusolekuta?

Mitme liidri erinevatel asjaoludel väljendatu – kui teile ei meeldi Eesti demokraatia või õigusriik, kolige mujale – on rabavas vastuolus Eesti «talendid koju»-poliitikaga. Kas Eestis esineb mõni kaasarääkimise õigus või õigusliku vastuvaidlemise vorm, mida ei kohelda riigitruudusetuna?

Esitame mõned põhjustest, mis meie arvates on õigusriigi kujunemist viimasel kümnendil mõjutanud.

Põhiseaduse säte ja mõte on Euroopa Liidus lahku kasvanud ja vaid juristide kitsas seltskond saab aru, millised normid ELi õiguse valguses kehtivad. Segases vees on lihtne põhiseaduse eiramist ELi õigusega õigustada. Riigikohtu rolli omariikluse kaitsjana ei võtnud kohtult ka ELi õiguse ülimuslikkus. Dr Anneli Albi Kenti ülikoolist on uurinud ELi liikmesriikide kõrgeimate kohtute praktikat.

Enamikul juhtudel seatakse ELi huvidele teatud piirid. Konstitutsioonikohtute sekkumine iga järgneva lepingu vastuvõtmisse on täiesti tavaline. Põhiseadus ei luba võtta vastu olulisi otsuseid, kontrollimata, milline mõju nendega kaasneb.

Õiguskantsleri asjakohasele küsimusele, kas tegemist on läbimõeldud otsusega, kui parlament otsustab võtta finantsriski, mis on suurem riigireservist, järgnes vastuväide, et «tegemist on teoreetilise võimalusega, millal vastuolu põhiseadusega võib tekkida».

Me ei ehita ju riigikaitset üles kõige positiivsema stsenaariumi järgi. Mida ütleb ESMi mõjuanalüüs selle kohta, millest peab Eesti Vabariik loobuma juhul, kui vabariigi aastapäeval 2014 tuleb Eestil oma kohustused täita ja laenu võtta ei õnnestu?

Kas kaalul on üksnes finantsstabiilsus või on ohus Euroopa füüsiline julgeolek? Milliste olukordade vahel oleme tegelikult valikut langetamas? Selles kontekstis teeme raskeid otsuseid ja ainuõige oli kaasata menetlusse riigikohus.

Häälteenamuse teerull

Poliitika on muutunud professionaalsemaks. Õlitatud masin viib koalitsioonis vastu võetud otsused kärmelt ja diskussioonivabalt ellu. Otsustusprotsessi kiirus kasvab paraku analüüsi ja arutelu arvel. Ühest küljest on see paratamatu areng, teiselt poolt võib asjatundmatuse ja rumaluse automatiseerimine juurde toota teadagi mida.

Juhtimisteoorias on lihtne reegel: see, mida lubab endale juht, peegeldub võimsamana tema töötajate käitumises. Pühajärve põhikooli sulgemine on ilmekas näide. Eesti Vabariigi nimel langetatud kohtuotsus ütles, et elujõulist kooli ei saa sulgeda üksnes eelarvekaalutlustel, muid väärtusi arvestamata. Üleskutset mõistlikkusele ja empaatiale tõlgendati aga uudse ja ohtliku ründena õigusele teha häälteenamuse põhjal ükskõik, mis pähe tuleb.

Valla juhtide seisukohalt on Tartu halduskohus andnud lahendi, «mis de facto piirab edaspidi oluliselt Eesti omavalitsuste tegutsemisautonoomiat. Selles valguses, arvestades omavalitsuste võimalusi, peame vajalikuks pöörduda vabariigi valitsuse poole, et see analüüsiks omavalitsuse sõltumatust, ülesandeid, kohustusi ning õiguskeskkonda» (Valgamaalane 15.03).

Keerulise sõnastuse taga peitub mõistmatus, et kohtulahend piiras omavalitsuse omavoli, mitte autonoomiat. Ärategemist lubavas süsteemis on ärategijal rõõmu ainult seni, kuni ta taipab, et süsteem lubab ka talle peatselt sama saatust. Kohus nentis, et otsuste vastuvõtmiseks ei piisa ainult häälteenamusest ega poliitilisest tahtest, vaid tuleb järgida KKK põhimõtet ehk Kaasa, Kuula ja Kaalu.

Kodanikuühiskond on kujunemas formaalsuseks, mis tuleb ära kannatada, enne kui häälteenamuses peegeldunud tahe vormistatakse.

Demokraatia ja kaasamine võivad olla tüütud, kuid nad on tasakaalustajana mõõtmatult olulised. Unustatakse ära Winston Churchilli kuulsad sõnad: «Demokraatia on halvim valitsusvorm, kui mitte arvestada teisi vorme, mida on aeg-ajalt proovitud.» Isegi kui autokraatia võimaldab tõhusamat ja praktilisemat valitsemist, on mõjuvaid argumente suurema korratuse kasuks.

Mõtlemise lõpp või dialoogi algus?

Enne valimisi toimuvad mõttetalgud – millised head ideed pakkida valimislubadusteks. Selle juurde ei kuulu enamasti küsimus, kas nende elluviimine on õiguslikult võimalik. Seetõttu võib riigikogu muutuda riigisiseste võitude nimel antud lubaduste pantvangiks.

President on sellist praktikat hinnanud karmilt: «Kui seadustest saab relv lühiajalises poliitilises võitluses, siis me kaugeneme õigusriigi alusmõtetest. Siis me pärsime ühiskonna arengu loogikat ja ettearvatavust. Ja koos sellega kahandame ka Eesti konkurentsivõimet.» (2010. aasta õigusteadlaste päeva ettekanne)

Näiteks valimislubaduse eelistamisest tervele mõistusele on ministeeriumi vastus riigikontrollile küsimusele, kas olulise eelnõu mõju on analüüsitud: «Eelnõu väljatöötamise käigus ei ole tehtud Eesti-põhiseid uuringuid, mis kinnitaksid, et valitud lahendus suurendab energiajulgeolekut, varustuskindlust ja konkurentsi.

Ministeeriumi ametnike sõnul ei tehtud eelnõu tarvis asjakohaseid mõjuanalüüse põhjusel, et seadusemuudatuse sisu tuleneb valitsusliidu programmist. Seetõttu tugineti vaid Euroopa Komisjoni materjalidele ja näidetele, jättes hindamata, kas need on asjakohased ka Eesti jaoks.» Tegemist ei ole libauudisega Rohke Debelaki kuldsulest.

Kas võiksime kokku leppida, et olulisi muudatusi ei viida ellu, lähtudes kõhutundest või poliitilisest kokkuleppest, vaid nendele eelneb mingigi analüüs? Vastasel juhul mängime näiteks energiajulgeoleku või e-riigi mainega, ilma et meil oleks tegevuskava või arvutused, kas sellest üldse keegi majanduslikult võidab või kui palju eksperiment meile maksma läheb. Millise dokumendi põhjal järeldas peaminister, et «tohutud IT-gurud» eksivad ja ACTA meie õiguses muudatusi kaasa ei too?

Erakorraline aeg nõuab erakorralisi meetmeid. Euroopas hinnatakse neid, kes on suutnud raskel ajal teha õigeid otsuseid. Tagajärjeks on aga «nurkade lõikamise» heroiseerimine ja küsimuste esitajate naeruvääristamine. 2009. aastal lisaeelarve seadusepaketiga tehtud kompromissid põhimõtetega (käibemaksu tõstmine!) nõuavad nüüd kopsakat intressi.

Kas kriisid õigustavad õigusriigi ohjamist selleks, et võimaldada valitsusel enda äranägemise järgi kriise lahendada? Majanduskriiside ajal on poliitikute kiusatus oma võimu kuritarvitada eriti suur. Seetõttu peavad kohtunikud olema eriti valvsad.

Professor Todd J. Zywicki on finantskriisi tagajärgedele tuginedes tabavalt märkinud, et just kriiside ajal on kõige tähtsam valitsuse käed õigusriigi ahelatega kinni siduda.

Tema sõnul on just majanduskriisi ajal eriline vajadus selle järele, et valitsuse käitumine oleks prognoositav ja reeglitekohane, julgustamaks investeerimist ja majanduse taastumist ebakindlal perioodil. Kui õigusriigi arvel tehtud erandid kriisi ajal kivistuvad ning muutuvad pöördumatuks, võivad teatud huvigrupid seda ära kasutada.

Tervendav julgus küsida

Orwelli «Loomade farmis» ja Goldingi «Kärbeste jumalas» ilmnes, kui kiiresti eliit reeglitest loobub või need oma kasuks ümber kujundab. Kodanikuühiskonna, meedia ja kodanikuhariduse tormiline areng võtab varem või hiljem Eestis selle võimaluse. Õigusteadus on intelligentsusel põhinev selgete reeglite, põhjaliku ja range väljaõppe tulemusel omandatav vaimu-, käsitöö- ja ravitsemisoskus.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ei õpetata järjekindlalt mitte ainult oma õiguste tundmist, vaid seda tundlikku tasakaalu, mille säilitamiseks õigusruum on loodud. 2012. aastal teaduskonna edukalt lõpetanu teab, miks on vaja nõuda otsuste põhjendamist ja miks peab teinekord põhiseadus kaitsma häälteenamuse eest ka väetit või majanduslikult mõttetut. Ta mõistab, millal tõepoolest EL meilt midagi nõuab ja millal mätsitakse asju lihtsalt ELi kraesse.

Põhiseadus ei ole neile retseptiraamat, kust õigest kohast lahti lüües valmis vastuse leiab, vaid peegel, milles kajastuvad ühised euroopalikud väärtused ja mille ülimuslikkust tunnistab isegi ELi kohus.

Koos enesekindlate kodanikega julgevad nad küsida kõige olulisema küsimuse. Kelle peas tegelikult fooliummüts on?

Allar Jõks on Soraineni vandeadvokaat, Carri Ginter on TÜ õigusteaduskonna ELi õiguse dotsent

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles