Hannes Rumm: eurooplastel seisab ees üllatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudel eurooplastel seisab lähikuudel ees üllatus: Euroopa Komisjoni senisest palju jõulisem sekkumine liikmesriikide tegevusse, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm esinduse ajakirjas Eurokratt.
Viimase aja parim uudis Euroopa Liidust on see, et märtsi alguses toimunud tippkohtumine möödus pea täiesti pingevabalt. See oli kosutavalt igav kohtumine pärast varasemaid summit'eid, mille ajal kogu Euroopa ja maailma rahandusturud hoidsid hinge kinni mõne pankrotiohus riigi, euroala ja kogu Euroopa Liidu tuleviku pärast.
Loodetavasti tähendab rutiini naasmine esimest sammu kriisi ületamisel, sest kui tänapäeva maailmas mingi asi uudis ei ole, siis on kõik korras.
Üks üllatus seisab paljudel eurooplastel siiski juba lähikuudel ees – see on Euroopa Komisjoni senisest palju jõulisem sekkumine liikmesriikide tegevusse.
Ajalehe Financial Times'i üks kommentaator kirjutas hiljuti dramaatiliselt: «Euroopa Komisjon on saanud volitused nõuda (liikmesriikidelt) kulukärpeid suurte trahvide ähvardusel ning Brüssel võib saada loa läkitada riikide pealinnadesse seirekomandosid rahandusministeeriumi valvama. Paljud sellised muudatused on tulnud läbi ELi bütsantsliku ja kohati läbipaistmatu õigusloome protsessi, mida Euroopa valijad reeglina ei mõista ega märka.»
Kui lahutada sellest tsitaadist briti ajakirjandusele igiomane umbusk või suisa vaenulikkus Euroopa Liidu suhtes, siis ülejäänu on tõesti tõsi. Sel ajal, kui valijate tähelepanu keskmes olid pankrotiohus riikide päästmine ja usalduskriis, jäid konfliktsete päevateemade varju paljud otsused, mis hakkavad nüüd järk-järgult jõustuma. Mis ei tähenda, et need otsused oleks tehtud avalikkuse eest varjatult, sest nad sündisid sõna otseses mõttes maailma suurimate telejaamade otseülekannete ajal.
Millistest otsustest siis jutt on? Esiteks kuuikpakist, mille käis Euroopa Komisjon mullu välja võlakriisi lahendamiseks ning mis on kõige ambitsioonikam Euroopa majanduse juhtimist käsitlev algatus pärast rahaliidu loomist 20 aastat tagasi. Žargoonis kuuikpaketiks kutsutud seadused näevad ühelt poolt ette range eelarvetasakaalu ning teisalt keskenduvad liikmesriikide makromajanduslike protsesside hoolikale jälgimisele.
Makromajanduse tasakaalu hindamise tulemusena esitas Euroopa Komisjon veebruari lõpus esimest korda nn häiremehhanismi aruande, mille tulemusel sattus koguni tosin liikmesriiki musta nimekirja. Häiremehhanismiga vaatleb Euroopa Komisjon kümmet olulisemat majandusnäitajat nagu näiteks riigi jooksevkonto näitajad, muutused ekspordi- ja konkurentsivõimes, tööhõive ja erasektori võlg. Häiremehhanismi aruande eesmärk ei ole ühtki riiki häbiposti panna, vaid anda eelhoiatus.
Eestile on esimene häiremehhanismi analüüs tunnustuseks, kuigi kümnest näitajast ületas Eesti punase joone kolme puhul. Meil on suur erasektori võlakoormus 176 protsenti SKTst (lubatud lävi 160 protsenti), kolme aasta keskmine töötus 12 protsenti (lävi 10 protsenti) ning välisvõla ja väliskohustuste ning varade suhe SKTsse 72 protsenti (lävi 35 protsenti).
Mai lõpus esitab Euroopa Komisjon häiret põhjustanud tosina liikmesriigi kohta ettepanekud, kuidas tasakaalustamatust nende majanduses vähendada. Kui mõni liikmesriik ettepanekuid järjepidevalt eirab, tuleb rikkujariigil esmalt deponeerida pandiks 0,1 protsenti SKTst. Kui ka seejärel soovitusi eiratakse, muutub pandisumma trahviks. Näiteks Eesti puhul oleks sellise trahvi suurus pea 16 miljonit eurot ehk täitsa arvestatav summa.
Viimasel ülemkogul 25 liikmesriigi poolt alla kirjutatud fiskaallepe jätkab sama arengut suurendades Euroopa Komisjoni vastutust. Fiskaalleppe alusel peab komisjon välja pakkuma tempo, millega liikmesriigid peavad saavutama tasakaalustatud eelarve, ning soovitama, kuidas ülemäärase eelarvepuudujäägiga riigid saaksid vältida valusaid trahve.
Pole vaja olla Igor Mang ega Juhan Kivirähk ennustamaks, et õigus ja kohustus senisest palju tugevamini liikmesriikide tegevust kontrollida, tekitab Euroopa Komisjoni suhetes liikmesriikidega palju pingeid. Seetõttu tasub meenutada, et Euroopa Komisjoni kanda pandi need ülesanded põhjusel, et liikmesriigid ise ei suutnud paberile pandud vastutustundliku majandamise reegleid täita ning just nende reeglite rikkumine sajandi alguses põhjustas praeguse kriisi.
Nüüd on Euroopa Komisjonil tänu muutustele jõudu ja vastutust palju rohkem. Briti eurovastasele ajakirjandusele loob see suurepärase võimaluse hirmutada eurooplasi suure ja ebaõiglase Brüsseliga. Tõsiselt rääkides annavad karmimad reeglid ja Euroopa Komisjoni tegelik võim reeglite rikkujaid karistada esmakordselt võimaluse vastutustundliku majanduskäitumise kehtestamiseks ning praeguse kriisi vältimiseks tulevikus.