Kangur: maadevahetuseta Nõmme suusaradadele ei pääseks
6. märts 2012, 18:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endine maa-ameti peadirektor Kalev Kangur ütles teisipäeval maadevahetuse kohtuistungil viimases sõnas, et kui riik poleks eraomanike looduskaitseliste piirangutega maid vahetanud, siis Nõmme suusaradadele takistuseta ei pääseks.
Vaba ligipääs riigimaade kaudu Nõmme suusaradele oli üks näide, millega Kangur veenis kohut, et maadevahetused polnud mitte ainult seaduslikud, vaid ka ühiskonnale väga kasulikud.
Kangur jätkas sellega juba 2005. aastal alguse saanud enese õigustamist. Mäletatavasti korraldasid Kangur ja endine keskkonnaminister Villu Reiljan pärast esimesi kriitilisi artikleid pressikonverentsi, kus kinnitasid, et maadevahetus on ühiskonnale väga kasulik, sest päästab looduskaitsealuseid kinnistuid eraomanike käest.
«Ma tunnistan end täielikult süüdi kõiges, mida elus teinud olen, aga nendes tegudes, milles prokurörid mind süüdistavad, ma end süüdi ei tunnista, sest neid tegusid ma teinud ei ole,» juhatas Kangur sisse oma viimase sõna. Selleks kulub Kanguril poolteist päeva. Ta alustas teisipäeval ja lõpetab kolmapäeval.
Kanguri viimane sõna keskendus kahele teemale. Lisaks läbis tema seisukohti refräänina tõdemus, et ühiskond on looduskaitsemaade vahetamise heaks kiitnud.
Esiteks põrmustas Kangur süüdistuse väite, et nii tema kui ka Villu Reiljan on eksinud looduskaitseseaduse paragrahvi vastu, mis lubas maadevahetuse. Kangur kinnitas korduvalt, et tema ametnikuna ei saanudki muud teha, kui maid vahetada, sest seda nõudis seadus. Samuti nõudis seadus, et ta annaks maadevahetusest huvitatud ärimeestele infot.
«Prokuratuur mõtles välja vahetusmenetluse eesmärgi, mina ei teadnud nendega arvestada,» teatas Kangur.
«Väide, et mina ja Reiljan võtsime altkäemaksu looduskaitseseaduse paragrahvi 19 rikkumise eest, on fassaad, sest selle rikkumine ei minu ega Reiljani puhul kordagi tõendatud,» märkis Kangur.
«Haldusmenetluse läbiviimisest [maadevahetusest] keeldumine pole võimalik põhjendusel, et vahetusmenetlus on riigile kahjulik või pole soodne,» ütles Kangur, esitades end kohusetundliku ametnikuna, kes ei teinud midagi muud kui vaid seaduslikke toiminguid.
Prokuratuuri süüdistuse järgi on aga Kangur maadevahetuse skandaali keskne persoon, kes varifirmade kaudu hakkas looduskaitselisi maid kokku ostma aastaid enne kui vastav seadusepügal seaduseks sai. Seda kasutas Kangur samuti süüdistuse naeruvääristamiseks, öeldes et firmade Mell ja Ikaros Grupp poolt aastail 2001-2003 ostetud kinnistud ei saa kuidagi olla süüdistuse tõendiks, sest tema siis veel ei teadnuki, et looduskaitsemaade vahetuse klausel aastal 2004 seadusse saab.
Teine keskne teema Kanguri kõnes oli jälitustoimingute seaduslikkus. Sarnaselt teiste kohtualustega kuulas kapo ka Kanguri telefonikõnesid aastaid pealt. Muuhulgas oli jälitusseade paigaldatud Kanguri sauna. Kanguri jutust kahjuks ei selgunud, kas tegu oli «kuulsa» maa-ametis saunaga, kus kunagi saunalinaase mässitud Reiljan fotograafile poseeris.
Kanguri sõnul ei tohiks kohus salajase jälitusega kogutud tõendeid kasutada, sest need on hangitud ebaseaduslikult, kuna jälitustegevus on korrektselt põhjendamata ja vormistamata.
Kohtunik Valeri Lõõnik teatab kolmapäeval, kui palju kulub tal otsuse tegemiseks aega. Maadevahetuse kohtuprotsess algas 2009. aasta sügisel. Kapo hakkas maadevahetusi uurima 2005. aastal.