KPMG: masuaegsed petujuhtumid alles hakkavad välja tulema

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

KPMG uuring pettusejuhtumitest ettevõtetes toob välja, et tippjuhte on petturite hulgas varasemast rohkem. KPMG Baltics OÜ finantsnõustaja Rain Urbsalu aga leiab, et masuaegsed pettused alles hakkavad välja tulema.

69 riigi ettevõtteid hõlmanud uuring tõi välja, et pettusejuhtumitega oli 26% juhtumitest seotud tegevjuhtkond, samas kui 2007. aastal oli see protsent vaid 11. Urbsalu sõnul võib seal taga olla tegevjuhtide soov näidata omanikele, et ettevõttel läheb reaalsest olukorrast paremini. „Näiteks boonuste saamisteks näidatakse paremaid tulemusi või ka selleks, et õigustada ettevõte olemasolu omanikele,“ räägib ta. Enamus pettusi avastatakse siis, kui nad on kestnud juba 3 aastat. Kardame, et masuaegsed pettused ei ole lihtsalt veel välja tulema hakanud ja see on nagu viitsütikuga pomm praegu, lisab Urbsalu.

Uuring toob välja, et vaid iga neljas avastatud firmapettur on sunnitud oma töökohast lahkuma. Urbsalu sõnul on selle taga avaliku häbi kartus – kui ettevõttes ka pettus leitakse, püütakse see lahendada nii, et avalikkus sellest kunagi ei kuule. „Enamasti proovitakse vahele jäänud petturiga kokku leppida, et ta lahkuks ettevõttest omal soovil ja suurema kärata,“ räägib Urbsalu. „Inimese vallandamine toob kaasa avalikkuse tähelepanu ning avastatud pettus kahjustab firma mainet partnerite silmis. Ettevõtted kardavad seda väga.“ Tema sõnul on samad tendentsid ka Eesti firmades: kui firma juhtidega rääkida pettuseteemadest, siis ikka alguses on vastus, et ei, meil on kõik korras, meil midagi ei toimu. Lähemal uurimisel aga selgub, et äkki midagi ikka toimub.

Pettuseohtlikuks võib pidada näiteks olukorda, kui ühe valdkonna eest vastutab vaid 1-2 inimest. Sageli ütlevad juhid sellised olukorra kohta, et usaldavad pikaajalisi töötajaid täielikult, kuid petturid kipuvadki olema ettevõttes kaua töötanud inimesed, kes tunnevad firma toimimist läbi ja lõhki. Samuti on nii, et kes on kord pettusega alustanud, see tavalisel ise enam ei peatu – süües kasvab isu, pettes samuti. 96% juhtudest ei ole tegemist ühekordse pettusega.

\"Keskmine\" pettur on 36-45 aastane vastutaval ametikohal töötaja. 32% juhtudest töötas ta finantsvaldkonnas ja 25% juhtudest ostu- või müügiosakonnas. Keskmiselt omas pettur enam kui 10-aastast töökogemust samas ettevõttes. 87% juhtudest oli tegemist mehega. Sellised inimesed suudavad paremini kontrollist mööda hiilida ning neid usaldatakse suurel määral. 

Peamine pettuse motivatsioon oli isiklik finantsseis. Kõige tõenäolisem on, et pettur omastab vara või manipuleerib andmetega

Urbsalu sõnul eksisteerivad firmadel sageli väga korralikud kontrollsüsteemid, millega saaks pettusi ennetada ja avastada, kuid need süsteemid on vaid paberil ja näilised. „Testimisel selgub, et reaalne elu ei käigi nende järgi,“ ütleb ta. „Eesti firmade puhul tundub, et välisomanike poolt paika pandud kontrollsüsteemid toimivad, aga kui firma omanik on ise ka tegevjuht, siis seal on kontroll tavaliselt nõrgem.“

Enamasti avastatakse pettused firmades vihjete peale. Siseaudiitorid avastavad vaid 10 protsenti pettustest. „Standardse tööga nagu siseaudiitoritel on ei tule pettused alati välja, samuti toimub enamus suuremaid pettusi üle nende peade, juhtkonna tasandil,“ ütleb Urbsalu.

Loe uuringut (pdf) siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles