Mis asi see on, mida me nimetame omahinnaks?

Ühiku soetusmaksumus ehk ühiku omahind (ingl. k cost) saadakse ühiku soetamisel või tootmisel/kliendile teenuse osutamisel kasutatud ressursi hulga jagamisel ühikute arvuga.
Omahinna puhul on seega tegemist keskmisega, mis sõltub kahest tegurist: kasutatud ressursside (ehk kulude) summast ja toodetud tooteühikute või kliendile osutatud teenuste hulgast. Tegemist on jagatisega, millel on kõik jagamistehetega kaasnevad probleemid: piisab kas ainult jagatava muutusest (st kulude summa ehk kasutatud ressursi hulga) või jagaja muutusest (ehk toodetud toodete/kliendile osutatud teenuste hulk sama ressursi mahu juures), et toote/teenuse omahind oleks juba teistsugune. Kuna omahinna puhul on tavaliselt tegemist arvutusliku keskmisega, ei pruugi tulemus konkreetse ühiku puhul ja antud perioodil kehtida (sarnane probleem kui näiteks ”keskmine Eesti inimene”, keda on tegelikus elus üsna võimatu leida).

Tuleb veel tähele panna, et mõiste ”omahind” on üldmõiste ega ole mitte midagi muud kui mingi kulukogumi (ressursi hulga) jagatis nende samade kulude tegemise tulemusel (ressursside kasutuse tulemusel) saadud toodete või teenuste ühikutega. Kusjuures üldmõiste ”omahind” puhul ei piiritleta kululiike, mis lähevad konkreetse omahinna arvutusse ja mis mitte.

Millised kulud on haaratud konkreetsel juhul omahinna arvutusse, näitab tavaliselt ära täpsem omahinna määratlus. Enamlevinud omahinna kategooriad on:

• tootmisomahind (manufacturing costs) – tootmiskulud ühiku kohta, 
• täisomahind (full costs) ehk kogu väärtusahela kulud ühiku kohta.

Seega peaks toote või teenuse omahinnast rääkides kõigepealt täpsustama, millist omahinda ehk millist kulude kogumit ühiku kohta silmas peetakse. Tootmisomahinna koosseis on määratud finantsraamatupidamist reguleerivate seadustega (st omahind raamatupidamise aastaaruande koostamise jaoks). Viimane sisaldab ainult tootmiseks vajalikke kulutusi (manufacturing costs, absorption costs), st ei sisalda toote juurutamise, turustamise ning ettevõtte üldjuhtimise kulusid. Täisomahind (full costs) sisaldab kogu toote väärtusahela kulud, kaasa arvatud halduskulud ja müügikulud ning mõnikord ka toote juurutamis- ja lõpetamiskulud.

Kuna kulusid saab nende käitumise alusel toodete/teenuste koguse suhtes liigitada muutuvateks ja püsivateks, siis võime rääkida ka

• ainult muutuvkulusid sisaldavast omahinnast (variable costs, marginal costs) ja 
• koguomahinnast (total costs), mis sisaldab nii muutuvaid kui ka püsivaid kulusid (näiteks tootmisomahind ja täisomahind sisaldavad tavaliselt mõlemaid).

Muutuvad kulud on kulud, mille kogusuurus sõltub toodete/teenuste hulgast ning püsivad kulud on kulud, mille kogusumma ei sõltu sellest, kui palju toodetakse või teenust osutatakse. Kui arvutatud toote või teenuse omahind sisaldab püsikulusid, peab sellise omahinna tõlgendamisel alati olema äärmiselt ettevaatlik. Tähelepanuväärne on asjaolu, et võrreldes varasema ajaga moodustavad tänapäeval ja seda enam edaspidi püsikulud aina suurema osa kõikidest kuludest.

Pole olemas õiget-vale või head-halba omahinna arvutamise meetodit. Meetodi headuse ja õigsuse määrab eelkõige see, mille jaoks on vaja omahinda leida. Näiteks toote pikaajalise keskmise müügihinna määramisel on tavaliselt mõistlik teada toote täisomahinda (full costs), samas kui ekstreemsetes tingimustes, näiteks majanduskriisi ajal, peame teadma ka muutuvkulude omahinda (variable costs). Tootmisomahinda (manufacturing costs, absorption costs) on aga kindlasti vaja raamatupidamise aastaaruande koostamisel, et määrata kindlaks varude summa bilansis ning müüdud kauba maksumus kasumiaruandes. Tootmisomahinda ei soovitata kasutada juhtimisotsuste tegemisel.