Bilanss

Bilanss (balance sheet) on kohustuslik ja avalik finantsaruanne, mis kuulub ühena raamatupidamise põhiaruannetest majandusaastaaruande hulka. Bilansi avalikustamise kohustus tuleneb Eesti Vabariigi raamatupidamise seadusest, mille kohaselt bilanss peab kajastama antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase[1] vara, kohustusi ja omakapitali. Teisiti öeldes näitab bilanss ettevõtte finantsseisu kindlal ajahetkel ehk bilansipäeval.

Raamatupidamise seadus sätestab bilansipäevaks majandusaasta lõppkuupäeva, mis enamiku ettevõtete puhul langeb kokku 31. detsembriga. Samas võib ettevõte ise määratleda kalendriaastast erineva majandusaasta tingituna tegevusala eripärast või sesoonsusest. Mittebörsiettevõtetel on kohustus esitada bilanss vähemalt kord aastas, aga börsiettevõtted peavad avalikustama oma finantsseisu kvartaalselt. Finantside hea juhtimise tagamiseks on ka mittebörsiettevõtetel mõttekas jälgida oma finantsseisu kindlasti sagedamini kui vaid kord aastas. Bilanssi on vajalik koostada ka majandusaasta sees näiteks rendi- või liisingulepingu sõlmimiseks, ettevõtetevaheliste ostu-, müügi- ja maksetingimuste määratlemiseks.

Ettevõtte majandustegevust puudutava info õige kajastamise ja võrreldavuse huvides on välja töötatud üldtunnustatud arvestusprintsiibid. Need on arvestusalaste andmete kogumise, töötlemise ja edastamise üldised juhised, mis peaks tagama õige ja õiglase pildi ettevõtte finantsseisust, majandustegevuse tulemusest ja rahavoogudest. Selleks et osata „lugeda“ ettevõtte bilanssi, on kindlasti vaja tunda raamatupidamise seadusest tulenevaid aruannete koostamise üldisi põhimõtteid, bilansi olemust ja selle puudusi. Raamatupidamise üksikute detailide ja tehnilise poole täpne tundmine ei ole seejuures nii oluline.

Bilansi olemust võib lühidalt selgitada järgnevalt. Bilanss koosneb kahest poolest –ettevõtte varadest (aktivast) ja varade soetamise allikatest (passivast). Bilansi aktivas kajastatud vara koosneb asjadest ja õigustest, mis on ettevõtte valduses ja mis tõenäoliselt osalevad tulevaste perioodide tulu tekkimisel. Bilansi passivas kajastatakse varade soetamise finantseerimist võimaldanud kapital, mis jaguneb omakorda kohustusteks (võõrkapitaliks) ja omakapitaliks. Kohustused on ettevõttel lasuv rahaliselt hinnatav võlg, mis nõuab tulevikus varast loobumist.

Omakapital on ettevõtte omanikele kuuluv kapital ehk see osa ettevõtte varadest, millest on maha arvatud ettevõtte kohustused. Bilansi puhul kehtib põhimõte, et aktivas kajastuv ettevõtte varade kogusumma (bilansimaht) peab võrduma passivas kajastuva kohustuste ja omakapitali summaga. Bilansimahtu kasutatakse sageli ühe kriteeriumina ettevõtete suuruse määratlemisel. Majandusaasta jooksul toimuvad ettevõtte tehingud avaldavad erinevat mõju bilansimahule või selle osadele. Tehingute tulemusena võivad nii bilansimaht kui ka varade, kohustuste ja omakapitali summad kas suureneda, väheneda või jääda samaks.

Bilansi põhivõrdust iseloomustab järgnev valem:

VARA = KOHUSTUSED + OMAKAPITAL

Millest omakorda võib avalda omanikele kuuluva omakapitali:

OMAKAPITAL = VARA – KOHUSTUSED

Informatiivsuse huvides iseloomustatakse bilansis vara koostist, kohustusi ja omakapitali eraldi liigendatult bilansikirjetel. Varade osas eristatakse käibe ja põhivara ning kohustuste osas lühiajalisi ja pikaajalisi kohustusi. Omakapitali all kajastatakse muu hulgas aktsia või osakapitali nimiväärtust ja ettevõtte majandustegevuse tulemust – kasumit või kahjumit. Kui enamik bilansikirjetel toodud summadest on üldjuhul positiivse väärtusega, siis kahjum on negatiivse väärtusega, vähendades omanikele kuuluvat kapitali. Bilansiskeem on sätestatud raamatupidamisseaduse lisas ja ettevõtted on kohustatud järgima selles ette antud bilansikirjeid ja nende järjekorda.

Parema ülevaate andmiseks on bilansikirjeid lubatud ka täiendavalt liigitada. Kuid on selge, et bilanss ei sisalda kogu olulist ettevõtte varade, kohustuste ja omakapitali puudutavat informatsiooni. Seetõttu tuuakse bilansi ridu täiendav informatsioon raamatupidamise aastaaruande lisades. Siia kuuluvad näiteks rakendatud arvestuspõhimõtete kirjeldus; aktsiate, võlakirjade ja muude väärtpaberite analüüs rühmade kaupa; varude kirjeldus rühmade kaupa; olulisemad muutused põhivaras ja kinnisvarainvesteeringutes; olulisemad kirjeldused individuaalselt laenu, rendi ja muude nõuete kohta jne. Lisade üldine loetelu on määratletud jällegi raamatupidamise seadusega.

Kuigi ettevõtte bilanss võib olla koostatud vastavalt üldistele põhimõtetele, peab bilansi juures arvestama võimalike piirangutega:

1. Bilanss ei peegelda varade tegelikku turuväärtust, sest raamatupidamisliku väärtuse aluseks on minevikus toimunud tehingud ja enamiku varade hindamise aluseks on nende kunagine soetusmaksumus.
2. Mõnedele bilansikirjetele antakse ligikaudne hinnang. Näiteks nõuded ostjate vastu hinnatakse nende loodetava laekumise seisukohalt, materiaalse põhivara jääkväärtust hinnatakse selle kasuliku eluea alusel, immateriaalsete põhivarade puhul kasutatakse väärtuse teste.
3. Mitmed ettevõtte väärtust iseloomustavad tegurid on bilansist välja jäetud, sest nende objektiivne hindamine rahas on keeruline (näiteks ettevõtte inimressursid, ettevõtte soodne asukoht).

Vaatamata loetletud puudustele võimaldab bilanss ikkagi hinnata ettevõtte varade likviidsust (raha olemasolu lähiajal), laenuvajadust, maksevõimet (raha olemasolu pikema aja möödudes), võõr- ja omakapitali proportsioone. Seejuures tuleb meeles pidada, et bilanss ei kajasta otseselt finantside kõiki muutusi arvestusperioodi jooksul, vaid üksnes selle hetkeseisu. Piltlikult öeldes on tegemist vaid ühe kaadriga ettevõtte äritegevust kajastavast filmist. Finantsseisu muutusi ja raha liikumist arvestusperioodil näitab rahavoogude aruanne. Ettevõtte tegevuse põhjalikumaks analüüsimiseks on mõttekas kasutada alati bilansile lisaks veel ettevõtte kasumiaruannet, rahavooaruannet ja muud ettevõtte tegevust puudutavat olulist informatsiooni.

[1] Artiklis kasutatakse lihtsustuse mõttes termini „raamatupidamiskohustuslane” asemel terminit „ettevõtte“. Kuigi raamatupidamise seadus kehtestab raamatupidamiskohustuslaste laiema ringi, kuhu kuuluvad lisaks ettevõtetele ehk Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele veel Eesti Vabariik, kohaliku omavalitsuse üksus, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal.

Tagasi üles