Eetilised lähenemised ärieetikas

Eetilised teooriad kujundavad välja ärieetika alustalad. Nad peegeldavad universaalseid moraali printsiipe, mis kanduvad ka üle riigipiiride ning neid võib võtta kui standardeid, mis on tihedalt seotud eetilise mõtlemisega. Põhilised teooriad, millest seoses sellega räägitakse, on relativism, tagajärgede ja õiguste ning kohustuste eetika.
Kuna leian, et erinevate eetiliste lähenemiste hulgast ei ole võimalik välja tuua sellist, mis töötab alati ja igas olukorras, pean olulisemaks terviku nägemist ning erinevate aspektidega arvestamist. Erinevad lähenemised esindavad erinevaid vaatekohti ja nende abil on võimalik analüüsida erinevatest põhjustest tulenevaid eetikaprobleeme. Alljärgnevalt tutvustan nii traditsiooniliste kui ka nüüdisaegsete eetiliste lähenemiste tähendusi ärieetikas ja lisan juurde küsimused, mida võiks arvesse võtta ning millele püüda vastuseid leida nende lähenemiste puhul.

Relativism – võtab arvesse situatsioonilisi, kultuurilisi, traditsioonilisi aspekte. Tänapäeval muutub ettevõtjate jaoks üha avatumaks „piirideta maailm“, kus eetilise käitumise juures tekkivad konfliktid tulenevad sellest, et inimestel, organisatsioonidel, riikidel ja rahvastel on erinevad arusaamad nii kasulikkusest kui ka heast-halvast. Inimeste eetika tuleneb ühiskonnas kehtivatest üldistest normidest ja väärtustest, kodusest kasvatusest ja perekonnast, haridusest, religioonist, suhtlemisest teiste inimestega jne. Relativistlik lähenemine püüab neid aspekte arvesse võtta.

Küsimused, mida tuleks endale esitada:

• Kas minu tegevus võtab arvesse situatsioonilisi, kultuurilisi, traditsioonilisi aspekte? 
• Kuivõrd on eetiline käitumine määratletud üksikisikute ja gruppide kogemuste alusel?

Relativistlikud või olulised (tähtsad) teised inimesed ja huvigrupid on eetiliste standardite määratlemise aluseks ja sellised seisukohad võivad aja jooksul muutuda.
Näiteks: kuidas käituda teistes riikides, teistes kultuurikontekstides, mis on seal lubatud ja mis mitte. Kas kingituste tegemine idamaades on altkäemaksu andmine või lihtsalt hea äritegevuse juurde kuuluv traditsioon.

Tagajärgede e teleoloogiline eetika (J. Bentham) – tagajärjed ja mõjud on olulised, kulude ja tulude analüüs, äritegevuses ka lühiajalised ja pikaajalised perspektiivid. Tulemuse headust hinnatakse heaoluga, mida saavutatud eesmärk endaga kaasa toob ehk tegevus, millega otsest heaolu ei kaasne, on järelikult halb. Enam levinud kahte teleoloogilist teooriat – egoismi (kasulik mulle) ja utilitarismi (kasulik kõigile) – võib jagada kahte kategooriasse vastavalt sellele, keda konkreetselt mingist tegevusest tulenev tagajärg mõjutab.

Küsimused endale tagajärgede eetikast lähtumise puhul:

• Kas see tegu on tõesti minu või minu organisatsiooni parimates pikaajalistes huvides? 
• Kas on sobiv ja oodatud, kui ma mõtlen, arvestan selle situatsiooni tagajärgedega ainult endale? 
• Kui ma arvestan kõikide võimalike enda teo tagajärgedega, tulemustega kõigi suhtes, kes on seotud, kas tulemus on parem või halvem meile kõigile? 
• Kui tõenäosed on tagajärjed ja kui olulised need on?

Kohustuste e deontoloogiline eetika (I. Kant) – õiguste ja kohustuste küsimused, isiklikud ja professionaalsed, tegutsemine viisil, et sellest võiks saada üldine seadus, et igaüks võiks käituda samal viisil, teiste väärtustamine, teiste kohtlemine eesmärkidena, mitte vaid vahenditena, tegutsemine viisil, nagu elaksime ideaalses maailmas. Kohustuste ja õiguste teooria seisukohalt on igal indiviidil teatud õigused, mida ei tohi piirata. Kohustuste teooria kohaselt on aga õigused vaid põhiline juhtnöör õige käitumise valikul, millest järeldub, et kohustused tulenevad õigustest. Põhimõtteliselt on kohustuste eetika abi hõlbus lahendada mitmeid eetikaprobleeme. Tuleb vaid analüüsida, ega valitud lahendus ei riiva teiste osapoolte õigusi ja kas neid koheldakse ausalt.

Kohustuste eetika lähenemise puhul tuleks küsida:

• Kelle suhtes on mul selles situatsioonis kohustusi? 
• Mis võib juhtuda, kui kõik tegutseksid samal moel kui mina? 
• Kas ma kohtlen inimesi selliselt, et ainult saada midagi enda (oma organisatsiooni) jaoks, või mõtlen ma ka sellele, millised on nende soovid?

Neile küsimustele vastamine arendab diskussiooni juhtide ja liidrite professionaalsete kohustuste üle organisatsioonis ja samuti ka personaalse vastutuse osas, kui inimene teiste inimeste suhtes.

Õigused ja õiglus (J. Rawls) sisaldab võrdsuse, valiku vabaduse ja õigluse printsiipe, näeb ette, et ressursse tuleb kasutada efektiivselt ja tulemuslikult. Selle printsiibi kohaselt peab igaüks tegutsema nii, et saavutataks võimalikult võrdne väärtuste jaotus. Ühtlasi peaks tagama see süsteem ka parema koostöö ühiskonnaliikmete vahel.

Kui läheneme õiguste ja õigluse seisukohalt, võib küsida:

• Kelle õigusi pean ma selles situatsioonis arvestama? 
• Kas ma austan peamisi inimõigusi ja inimeste vajadust olla väärikas? 
• Kas ma kohtlen kõiki õiglaselt? 
• Kas kõigil on olnud võrdsed võimalused? 
• Kas on suuri erinevusi „võitjate” ja „kaotajate” vahel, mida saaks / oleks saanud ära hoida?

Vooruste eetika (Aristoteles) sisu on üldised inimlikud voorused äritegevuses, voorused seoses äritegevusega, organisatsioonide ja juhtimisega, eesmärk on areng juhina ja organisatsiooni arendamine, käitumine viisil, nagu käituvad vooruslikud inimesed, püüdlemine täiuslikkuse poole. Aristotelese eetikas on keskseks küsimuseks õilsus, väärtuslikkus. Ta uskus, et inimese käitumist peaks juhtima neli voorust: julgus, õiglus, mõistlikkus ja mõõdukus. Tema arvates eetiline käitumine ei peaks olema hoolikalt ja hästi läbimõeldud mõttetegevuse tulemus, vaid hoopis vahetu, spontaanne, intuitsioonist juhitud.

Vooruste eetika lähenemise seisukohalt on oluline:

• Kas ma käitun siin ausalt, ausameelselt, väärikalt? 
• Mida teeks kombekas, aus inimene samas olukorras?

Inimese iseloomust tulenevad:

• voorused on sellised iseloomujooned nagu ausus, julgus, mõõdukus, ausameelsus, osavõtlikkus, enesekontroll. 
• pahed – ebaausus, valelikkus, halastamatus, ahnus, ausameelsuse puudumine, isegi argus.

Vooruste eetika järgi on tegevus moraalselt õige, kui inimene, kes seda teostab, tegutseb moraalselt voorusliku isikuna või arendab moraalseid voorusi, ja moraalselt vale, kui ta tegutseb paheliselt või arendab moraalseid pahesid.

Hoolimise eetika (C. Gilligan) on tänapäevasem lähenemine, kus vaadatakse (peetakse oluliseks) isiklikke suhteid ja teistest hoolimist, teise perspektiivi lisamine.

Hoolimise eetika puhul saab hinnata:

• Vaadet isiklikele suhetele ja teistest hoolimisele, nt hoolimine perekonnast ja sõpradest, lähenemine teisest vaatenurgast. 
• Kuidas teised mõjutatud osapooled tunnevad ennast selles situatsioonis? 
• Kas ma saan hoiduda teistele viga / haiget tegemisest? 
• Milline lahendus kõige tõenäolisemalt kaitseb / hoiab terveid ja harmoonilisi suhteid osapoolte vahel?

Postmodernistliku eetika puhul pööratakse tähelepanu diskussioonidele, koostööle, selleks et leida, saavutada sobiv tulemus, vaadatakse osaliste omavahelisi suhteid.

Postmodernistlikku eetikat järgides võime arvesse võtta:

• Millised normid saaksime me koos välja töötada, et jõuda vastastikku aktsepteeritud lahenduseni selles olukorras? 
• Kuidas me saavutame rahumeelse konfliktilahenduse, mis hoiaks ära kiirustamise kõige mõjukamate asjaosaliste poolt? 
• Tähelepanu pööramine diskussioonidele, koostööle, selleks et jõuda vastuvõetava tulemuseni, isikute omavahelistele suhetele – aitab meil laiendada diskussiooniteemasid moraali, moraalsuse ja eetika üle ärimaailmas.

Üldiselt me teame alati, mis on õige ja mida me peaksime tegema. Probleem on aga selles, et alati ei järgi me seda. Tavaelus tuleb sageli ette olukordi, kus kehtib üks või mitu printsiipi, ning tuleb otsustada, millist neist rakendada. Kui inimene seisab moraalse valiku ees, satub ta tihti segadusse, sest on mitmeid kaalutlusi, motiive ja norme, mis nõuavad korraga tähelepanu. Need moodustavad eetika lähteandmed, näilised põhjused selle või teise tegutsemissuuna valikul.
Eetika õpetab meid diskuteerima, väitlema, põhjendama ja argumenteerima, eesmärgiks ei ole manitsemine, vaid valikute tegemine ja käitumise suunamine. Seega on abiks valikute tegemisel, millist tegevust võiks pidada lubatuks ja millist tegevust tuleks vältida ehk kuidas suunata oma tegevusi.

Terviklik lähenemine eetiliste probleemide lahendamisel
(autori joonis)