Kõige kurjem sakslane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2004. aasta sügisel oli ta Eestis. Pidas Tartu ülikooli aulas loengu ülikoolist, innovatsioonist ja teadmistest kui tootmistegurist. Tookord kirjutati tema tiitliks: „Bundesbank, asepresident”.
Bundesbank on Saksamaa keskpank. Mees sai auväärse asutuse asepresidendiks 1998. aasta sügisel. Ta nägi, kuidas mitu korda püüdsid rahvusvahelised riskifondid kõigutada tollal Saksa margaga seotud Eesti krooni.
1992. aasta suvel juhatas seesama mees Saksamaa rahandusministeeriumis osakonda, mille haldusalasse kuulusid ka kõik välisvaluutaga seotud küsimused. See oli siis, kui järsku ilmusid Saksamaa keskpanka ja valitsusasutustesse eestlased, kes teatasid, et kavatsevad kasutusele võtta valuutakomitee süsteemi ning siduda oma eksootilise valuuta Euroopa kõige kõvema rahaga – Saksa margaga. Ütlesid, et see on otsustatud asi ja luba nad tegelikult ei küsigi. Tulid vaid viisakusest ütlema.
Nii et mees teab hästi, mis on Eesti, millist valuutat seal kasutatakse ja kuidas riigil ja valuutal on läinud. Tema nimi on Jürgen Stark ja praegu on ta Euroopa Keskpanga juhatuse liige. Tähtsuselt teine mees seal, aga ta on rahaspetsialist number üks ja seepärast võib-olla ka kõige olulisem mees. Just tema ja tema meeskond toovad otsustajate lauale andmed ja soovitused, mille põhjal tehakse suuri otsuseid. Ega Eesti Pank pole ainus, mida juhivad asepresidendid.
JÄTKUB
/---/
Teksti lõpuni lugemiseks saatke palun kiri aadressil kolumn@bda.ee märgusõnaga TELLIN ja lisage sinna juurde, kes te olete ja mida teete. Mind huvitab, kes mu tekste loevad.