Pädevate juhtide otsinguil

Aastal 2008 pidime tõdema, et paljud ärimaailma juhid, kellele olime lootnud, keda olime usaldanud ning kelle kätesse andnud isegi oma raha, olid ebapädevad või (mõningatel juhtudel) koguni tühipaljad šarlatanid. Sündmuste sellise pöörde valguses on võimatu mitte tunda uudishimu, kuidas see sai juhtuda. Kuidas saime valida endale juhid, kes langetasid niivõrd halbu otsuseid või koguni petsid meid häbitul kombel?
Vastus peitub osaliselt asjaolus, et me lähtume juhtide valimisel pigem nende sotsiaalsetest võimetest, meeldivusest ja sarmikusest kui nende suutlikkusest olla pädev juht.

Traditsiooniliselt põhines meie ettekujutus hea juhi omadustest militaarsel mudelil. Hea juht oli keegi, kes jagas käske, tegutses vapralt ning tegi oma organisatsiooni või riigi nimel kõike, mida vaja. Sageli kasutas ta juhtimiseks pigem hirmu kui veenmist.

Viimastel aastatel on see mudel asendunud pehmema ettekujutusega sellest, milline peaks olema üks juht. Nüüd on juht pigem teener, kes ei valitse, vaid teenib neid, keda ta juhib. Juht on emotsionaalselt intelligentne. Tal on sotsiaalset sarmi, empaatiavõimet, eneseteadvust ja enesevalitsust. Juht on muutustele avatud, tuues inimesteni nägemuse paremast maailmast ning motiveerides neid vaatama omaenda huvidest kaugemale. Juht on karismaatiline. Ta laeb oma järgijaid emotsionaalse energiaga, maalides nende silme ette inspireeriva tulevikuversiooni ja veendes neid selles, et just tema on kangelane, kes selle visiooni ellu viib.

Üheski nendest uutest, pehmematest nägemustest pole asetatud rõhku juhi pädevusele. Selle asemel on kesksel kohal juhi sotsiaalsed võimed, sarm ja meeldivus. Üheks näiteks juhtidest, kes on kasutanud oma meeldivust, et end üldsuse silmis maksma panna, on George Bush. Pärast ta ametisse tagasivalimist 2004. aastal selgitasid raadiosaatesse helistajad, miks nad hääletasid tema poolt. Kommentaarid keskendusid valdavalt asjaolule, et Bush on tore mees, selline, kellega võiks koos õlut juua. Üks helistaja teatas koguni: „Valisin George Bushi, kuna ta isa meeldis mulle.\"

Ükski uuring pole kinnitanud, et sotsiaalselt võimekad, meeldivad ja imetletavad juhid oleksid oma töös pädevamad.

Juhtide valimisega meeldivuse ja sotsiaalsete võimete põhjal kaasneb aga probleem, et need omadused ei taga, et juht saab oma ülesannetega hakkama. Ükski uuring pole kinnitanud, et sotsiaalselt võimekad, meeldivad ja imetletavad juhid oleksid oma töös pädevamad.

Hea näide sellest, kuidas meeldivus ja sotsiaalsed võimed ei ole seotud pädevusega, on Bernard Madoff. Ta ehitas üles tohutu finantskaardimajakese, luues sarmi ja semulikkuse abil endale võimsa sotsiaalse võrgustiku. New York Timesi sõnul olid ta era- ja tööelu „üksteisest praktiliselt eristamatud.“ Ta sõlmis tehinguid klubides, golfiväljakutel, riietusruumides, heategevusüritustel ja restoranides.

Viimaks oli Madoff üles ehitanud lojaalse sõpraderingi, kes omakorda julgustasid oma sõpru temasse investeerima. Kuigi mõned nutikamad investeeringueksperdid märkisid, et Madoffi arvud ei klapi, ei tulnud ta sotsiaalsele võrgustikule pähegi kahelda tema pädevuses. Nad uskusid temasse jätkuvalt ning tõid talle kliente aina juurde.

Korporatiivses, poliitika- ja ärimaailmas on sotsiaalsed võimed, meeldivus ja karisma omadused, mis mõjutavad otsust, keda juhiks valida. Neid omadusi valdavad tippjuhid asuvad ühelt töökohalt teisele kerge vaevaga, vaatamata sellele, kas neil on konkreetses firmas töötamiseks vajalikke oskusi ja töökogemust. Isiklik tutvus nõukogu liikmetega annab neile teiste ees eelise ning nende võimekus võib jääda tagaplaanile.

Tulemusena on nõudmised organisatsioonide juhtivkohtadele kandideerijatele leebemad kui madalamatele positsioonidele soovijatele. Ken Layle, kes juhtis Enronit selle surmasööstu ajal, tehti seitse aastat enne Enroni põhjaminekut ettepanek tulla AT&T juhiks. AT&T suureks õnneks lükkas Lay nende pakkumise tagasi.

Ma ei taha sellega väita, et meeldivus ja sarmikus on halvad omadused. Neil on oma väärtus järgijatesse energia süstimisel ning nende motiveerimisel juhi eesmärke täide viima, kuid need ei tohiks olla peamiseks argumendiks, kui valime inimesi vastutusrikkale kohale, mis määrab paljude inimeste saatust ning koguni riikide majanduslikku heaolu ja stabiilsust.

Tulevikus on möödapääsmatu hakata juhikandidaate väga hoolikalt hindama, veendudes, et nad suudavad toime tulla kõikide oma ametikoha ülesannetega. Sealhulgas peab neil olema tunnetuslik võime töödelda, mõista ja rakendada keerukat infot kogu maailmast tähtsate otsuste langetamisel.

Hiljutine finantskriis on näidanud, et riigid ja ettevõtted üle kogu maailma on omavahel seotud. Me ei saa enam endale lubada juhte, kes pole piisavalt pädevad, et sellises dünaamilises keskkonnas toime tulla. Spordivõistkondadesse valitakse liikmeid võimete ja pädevuse, mitte sotsiaalsete oskuste ja sarmikuse põhjal. Miks ei peaks ettevõtted ja organisatsioonid samamoodi käituma?

Vaata ka Management-Issues.com