Oled reageerija või strateegiline juht?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olid ajad kui ärimudeli muutus oli harv nähtus, mis tuli ette võib olla kord elu jooksul. Selle võisid esile kutsuda tehnoloogia areng, mõni skandaal või näiteks dramaatiline muutus sisendite hindades või muudes kuludes.
Need ajad on möödas - täna peavad firmad sõltumata valdkonnast ja suurusest olema paindlikud ja kiired - vähem etteaimatav keskkond ning pidevad muutused on saanud elu lahutamatuks osaks. Ärimudeli arendus on nüüd pidev protsess, aga see on oskus mida enamus firmasid ei ole väga hästi veel omandanud. Probleem enamuse firmade jaoks seisneb selles, et neil puudub pädev proaktiivne tegevusplaan muutustega toime tulemiseks. Selle asemel nad üritavad esilekerkivad küsimusi lahendada jooksu pealt, reageerides segadustele viisil, mis juba vähem kui poole aasta pärast ei pruugi enam adekvaatne tunduda.
Laias laastus on firmadel kolm võimalust, firma strateegia saab olla:
- Reageeriv. See on kõige enam levinud muudatuste juhtimise strateegia - minimalistlik ning enamuste kogenud juhtide lemmik. Muutus kutsub esile lühiajalise vastumeetme või tegevuse. Pikaajalist planeerimist ei rakendata. Tegelikult on see väga tõhus viis tulemaks toime väikeste muutustega, aga ebatõhus suuremate muutuste korral.
- Programmiline. See on oluliselt kõikehõlmavam ja sobivam kui ettevõte vajab põhimõttelisi muudatusi. Sel juhul määratakse pikaajalised eesmärgid, tegevuskavad ja mõõdikud. See on näiteks suurepärane viis saada hakkama olukorraga kui turule tuleb uus konkurent. Aga nagu nimigi viitab on tegemist programmiga - süsteemne ja planeeritud tegevuste kogum mingiks ajaperioodiks. Ja see teeb selle jäigaks.
- Tunnetav ja kohanduv. See on kõige pikaajalisem ning jätkusuutlikum strateegia, aga seda on edukalt rakendanud väga vähesed ettevõtted. Erinevalt kahest esimesest on see strateegia dünaamiline ja pidevas muutumises - selle juurde ei pöörduta kord või kaks aastas. Tunnetamine on siin kui pidev pingutus koguda ja analüüsida tänast ja tulevast ärikeskkonda ning hinnata nende mõju ja prognoosida tulevikku. Sellest moodustub sisendinfo planeerimise jaoks. Protsessi teine pool on äristrateegia kohandamine selliselt, et see arvestaks tõenäoliselt käivituvaid stsenaariume. Seejärel algab ring algusest - pidev monitoorimine ja info mõtestamine.
Ettevõtted, kes selle oskuse on omandanud on parimad kandidaadid ellu jäämiseks. Vahel on ju hea seda endale meelde tuletada?
Loe täpsemalt ajakirjast Strategy+Business