Pressiteatamine muudab ettevõtte läbipaistvaks

Ivy Leed peetakse modernse PRi loojaks, kuna tema võttis 1906. aastal esimest korda kasutusele pressiteate. Esimeseks katsejäneseks oli Pennsylvania Raudtee. Toimus rongiõnnetus ning infomüra vältimiseks soovitas Lee saata pressile juhtunu kohta põhjaliku info. Teele saadetud pressiteatega välditi õnnetuse eri versioonide meediasse lekkimist. Lisaks pressiteatele viidi ajakirjanikud ja fotograafid rongiga õnnetuspaika, et nad saaksid oma silmaga juhtunud õnnetust kaeda ja küsida Pennsylvania Raudtee juhtidelt lisakommentaare. Kõik toimis ning mõned nädalad pärast õnnetust kiideti ajaleheveergudel firma avatust ja soovi maksimeerida reisijate ohutust.

Samal aastal palgati Ivy Lee esindama streigi käes vaevlevat söekaevandust. Sel korral pressiteadet saades muutusid ajakirjanikud vaenulikuks ja nimetasid pressiteateid uudiseks maskeeritud reklaamiks, mis manipuleerib meediaga. Pressi ootamatu reageering ei löönud Leed verest välja, olukorra leevendamiseks saatis ta ajakirjanikele kirja, kus põhjendas, et tegemist pole varjatud reklaami, vaid ausa infoga, mille eesmärk on teavitada avalikkust. Lahendus töötas jällegi ning pressiteade oli kandnud oma eesmärki.

Valdek Alber

20. sajandi algusest saadik on pressiteade võetud laialdaselt kasutusele ning sellest on saanud üks olulisemaid suhtekorralduse tööriistu. Kuigi PRi tehnikad on ajas muutunud, on teade ise jäänud väikeste mugandustega samaks. Pressiteadet on hakatud levitama e-posti teel, mis on muutnud uudiste avaldamise oluliselt kiiremaks. Samuti on teatele hakatud lisama linke foto- ja videomaterjalile. Tihti on link heale taustamaterjalile ja väärt fotodele pressiteate avaldamise garantiiks, kuid ärge mõistke valesti – ebaprofessionaalselt kirjutatud pressiteadet ei avaldata ka Annie Leibovitzi profifotodega, sest määrav on teate sisu!

Pressiteate eesmärgid

Pressiteatel on enamasti kaks eesmärki: teavitada avalikkust ja ajakirjanikke. Esimesel juhul on pressiteate eesmärk anda suurele hulgale lugejatele teada uuest tootest, teenusest või sündmusest. Teisel juhul on eesmärk anda ajakirjanikele informatsiooni, mida nad saavad hiljem artiklite kirjutamisel kasutada. Kui arvata, et pressile info jagamine on vajalik ja kättesaadav vaid suurfirmadele, siis pean need illusioonid kahjuks purustama. Pressiteateid kasutavad ühtmoodi väikesed erafirmad ja suurkorporatsioonid, riigiettevõtted ja -asutused ning valitsus ja riigikogu. Pressiteateid kasutavad avalikkusega suhtlemiseks ka kunstnikud, mittetulundusühingud ja isegi mitmed eraisikud.

Üldiselt on hea tava, et pressiteade ei ole pikem kui 1800 tähemärki ehk üks A4-formaadis lehekülg.

Hea pressiteade on nii lühike kui võimalik ja täpselt nii pikk kui vaja. Üldiselt on hea tava, et pressiteade ei ole pikem kui 1800 tähemärki ehk üks A4-formaadis lehekülg. Pressiteate kirjutamise teenust pakuvad kõik suhtekorraldusfirmad ja enamasti võtab ühe teate koostamine aega vähemalt 12 tundi, mis tähendab seda, et hommikul aktuaalne uudis jõuab ajakirjanikeni harva enne järgmise päeva lõunat. Pigem on tõenäoline aeg vahetult enne tööpäeva lõppu või lausa järgmisel päeval. Ainult kirjutamiseks kulub ca 60 minutit. Pressiteate koostamisel tuleb suure hulga informatsiooni seast valida tähtsaim ning kirjutada see arusaadavalt ning huvitavalt lahti, milleks kulub omakorda vähemalt 40 minutit. Ka vormistamine võtab oma aja.

On ekslik arvata, et pressiteate eesmärk on saada avaldatud. Pigem tuleb avaldamisele vaadata kui lisaboonusele. Peale avaldamise on oluline ka ajakirjanike teavitamine uuest tootest, teenusest või sündmusest. Ajakirjanikud kasutavad pressiteateid info kogumiseks. On täiesti tavaline, et ajakirjanik, kes on saanud ühelt firmalt mitu järjestikust pressiteadet, hakkab selle ettevõtte vastu huvi tundma ja kirjutab sel teemal pikema loo. Just see on üks viisidest, kuidas sattuda meedia huviorbiiti.

Videopressiteade

Siin-seal on proovitud teha ka videopressiteateid, kuid neid on tabanud ebaedu. Videopressiteade eeldab ikkagi ajakirjaniku professionaalsust ja operaatori silma, mis leiab üles parimad detailid. Kuna pressiteate eesmärk pole ajakirjaniku eest uudist valmis kirjutada, vaid varustada teda uudisväärtusliku taustainfoga, siis tundub videopressiteate tegemine just tele- ja videokanalitele ajaraiskamisena – lõpuks tuleb ikkagi kõik uuesti filmida.

Aga kindlasti ei tasu videopressiteate mõtet kohe kalevi alla panna.

Videopressiteade on PR 2.0 oluline osa ning kindlasti lähiaja üks populaarsemaid infobittide edastamise viise. PR 2.0 puhul on tegemist suhtekorraldusega, mis rakendab paralleelselt traditsiooniliste PR-vahenditega uusi ja innovaatilisi võimalusi, millest videopressiteade on üks oluline osa. Kui traditsioonilist PRi võib pidada suhtekorraldusmaastiku vanuriks, siis PR 2.0 on liberaalne ja ideedest pulbitsev noor, kes suudab panna uue ajaga kaasnevad võimalused suhtekorralduse kasuks tööle.

Õige sihtgrupp

Igasuguse pressiteate – olgu see siis video- või traditsiooniline teade – edu üheks alustalaks on õige sihtgrupp. Kõige lihtsam on koguda internetist kokku kümne meediaväljaande üldaadressid ja lähetada teade neile. Lihtne pole aga alati piisavalt hea ega tõhus. Oluline on leida õiged ajakirjanikud, keda konkreetne teade tõesti huvitab. Siinkohal kulubki ära suhtekorraldusfirmade kompetents – nemad on oma kontaktide nimel vaeva näinud, teavad ja tunnevad neid läbi ja lõhki. Kui ressursse napib, on otstarbekas kasutada konkreetselt pressiteadete saatmiseks mõeldud portaale. Muide, sihtgruppide osas on aastatega samuti toimunud teatud muutumine – enam ei ole oluline ainult traditsiooniline meedia, vaid ka blogid ja foorumid, mis kujundavad väga suure osa inimeste arvamust. Nende nn uute kanalite informeerimine on sama tähtis kui ajakirjanike kursis hoidmine.

Pressiga suhtlemine on aja- ja rahamahukas, kuid väga oluline. Üks lihtsamaid võimalusi on seda teha pressiteadete vahendusel. Kui see tegemata jätta, elab informatsioon oma elu ja ettevõtte mainet kujundavad inimesed tänaval.