Visioon Eesti tulevikurollist rahvusvahelises tööjaotuses

Eestile paistavad rahvusvahelistes tarneahelates sobivat järgmised rollid:

• Kaubavoogude edastaja (forwarder) suurtelt tootjamaadelt suurtele turgudele. Pikas perspektiivis pole vahet, mida transporditakse, kas vedelat või paksu, energiat või materjale, kas mööda maad või mööda merd, kas itta või läände, oluline on maht. Arvestades meie asukohta ja hetkepoliitilist olukorda, näib konteinervedu olevat kõige perspektiivikam, seda kinnitavad ka esimesed konteineriterminalid Tallinna ümbruses. Kui siia lisada ka lihtsamad transiitkauba väärtustamise protsessid, nagu ümberkomplekteerimine sihturu vajadustest lähtudes ja ladustamine, siis tööd peaks saama üsna suur hulk inimesi pluss hargnevad kaubaveod. Hea näide on Kesko logistikakeskus Jüris. On selge, et selliste ladude rajamine Venemaal kui sihtturul, kus neid ladusid veel pole, on perspektiivne. Pealegi kaugenägelikud ärimehed seda juba teevadki. 
• Kaupade laialiveo- ja logistikaäri võimalikkust Eestis kinnitavad minu kliendid: on tootjaid, kes usaldaksid oma materjalide varud logistikutele, et vabaneda varude ladustamise probleemist, ja on logistikuid, kes juba pakuvad sellist teenust, kuigi veel väikeses mahus. Sageli on sellised ärid tasuvad vaid siis, kui nad teenindavad kõiki Baltimaid. Usun, et juba varsti näeme siin arengut. 
• Tootja rollis näeksin ma Eestis head tulevikku engineering-firmadel ning tootmis- ja disainifirmade koostöövõrgustikel, kus töö hankimine ehk müük toimub igas firmas eraldi, aga disain ja tootmine jagatakse omavahel vastavalt profiilile ja kompetentsidele. Sellise äri eesmärk on maandada väikefirmades töötavate väga kompetentsete ja kõrgepalgaliste spetsialistide palgakulusid. Ilma koostööta ei saaks sellised firmad endale lubada väga kompetentseid töötajaid. Suurfirmad hakkavad insenerikeskusi ise looma, tegelikult juba loovad. Piirav tegur on insenerioskustööjõu nappus – riigi tegemata töö.
  Kes mäletab nõukogude aega, see teab, et eestlased osalesid kõrgtehnoloogilistes (tolleaegses tähenduses) autotööstuse, kosmose ja sõjaväe katsetootmise projektides. 
• Need tootjad, kes ei taha arendada (ja investeerida) disainiprotsessi, muutuvad tootmisteenust osutavateks ettevõteteks ja peaksid seadma endale kaks arengueesmärki:
  - efektiivsus, kiirus, paindlikkus tootmisprotsessis – see on protsessiarendus – manufacturing engineering
  - tootmisprotsessi arendus eesmärgiga olla suutlik tegema järjest keerulisemaid tooteid ning seejärel jälle efektiivsus –see on tootmisprotsessi reengineering. 

• Valdek Alber

  Esteetilise disaini osas ei pea ma ennast asjatundjaks, kuid näib nii, et kui graafilises disainis juba midagi sünnib – keegi ometi kujundab reklaame ja trükiseid – siis tootedisain teeb alles esimesi samme. Üks põhjus on kindlasti see, et Eesti tootja ja tootearendaja ei näe selleks veel võimalust. Kindlasti vajame siin läbimurret. Pealegi on see kõrge lisaväärtusega äri. Seega rahvusvahelise mastaabiga disainerid võiksid Eestis olla teretulnud sõltumata rahvusest ja arvust, nii nagu ka tippinsenerid ja tipp-IT-spetsialistid. Niisamuti võiksid olla motiveerivad ka riiklikud toetused selliste äride käivitamiseks.

Teabemahuka äri arengu vajadused

Kõige suurem küsimus: kust tulevad teabemahukad ärid? Selleks on jämedas laastus kaks teed:

• kohalike omanike äriideed. Edukad ettevõtted müüakse välisomanikele ja mõned sünnivad ühisfirmadena välisomanikega. Kui välisomanikel ei ole Eestis hea, lahkuvad nad koos oskusteabe ja inimestega. 
• välisfirmade arendusallüksused. Neil on oskusteave, kuid nad vajavad pädevaid spetsialiste ja investoritele soodsat keskkonda.Sellised arendusüksused on väärtuslik oskustööjõu taimelava.

Teine suur küsimus: mis määrab just Eesti teabemahukate firmade konkurentsivõime rahvusvahelisel turul?
Selleks on kolm tingimust:

• tehniline või teaduslik oskusteave, millel rajaneb äri. Siin on ülikoolidel selge roll, eriti oluline on rakendusteaduste arendamine. 
• oskus teha efektiivselt arendustööd ja teha või korraldada kiiresti ja efektiivselt tootmist. See sõltub suuresti efektiivsetest disaini- ja arendus- ning tootmisprotsessidest. Suured arendusprojektid nõuavad ka suuri arendusmeeskondi, nende juhtimine omakorda efektiivseid protsesse ja häid juhte. 
• kiirus, jah kiirus, ei midagi muud! Kiirus annab vaieldamatu konkurentsieelise selles äris.

Arendustegevus ja innovatsioon ei ole juba ammu puhtalt loominguline tegevus, vaid eesmärgistatud ja planeeritud protsess, seni küll veel halvasti juhitud oma keerukuse tõttu. Kuid just see saabki olla Eesti konkurentsieelis.

Arendustegevus ja innovatsioon ei ole juba ammu puhtalt loominguline tegevus, vaid eesmärgistatud ja planeeritud protsess, seni küll veel halvasti juhitud oma keerukuse tõttu. Kuid just see saabki olla Eesti konkurentsieelis. Eestis arendatud tooted ja süsteemid sünnivad ruttu, nad on töövõimelised ja vastavad kliendi ootustele. Meie väike ja kommunikatiivne ühiskond soodustaks sellise nägemuse teostumist, sest ettevõtted suudavad end kiiresti ümber kujundada vastavalt turu nõudlusele. Lühike firmade asutamise kord peaks seda soodustama.

Kokkuvõte

Eesti tööstuse kõige loogilisemaks arengusuunaks oli, on ja jääb integreerumine suurte tarneahelatega idas ja läänes.
Integreerumiseks suure mänguga on jämedas laastus kolm võimalust:

• laondus, transport ja regionaalne logistika ning distributsioon sihtturgudel 
• tootmine, engineering ja disain. Mida rohkem mõttetööd ja keerulisemad tooted ja äriprotsessid, seda suurem konkurentsieelis on võimalik saavutada. 
• suuremahuliste kaubavoogude käsitlemine ehk nagu Eestis seda nimetatakse – transiit. Kusjuures kauba liik ei oma siin tähtsust, see ei ole strateegiline kategooria. Strateegiliseks kategooriaks on roll tarneahelas. Roll määrab tegevused ja kauba. Usun, et see valdkond on praegu ülepolitiseeritud.

Energeetika praegune ületähtsustamine sarnaneb suuresti aruteludega üheksakümnendatel selle üle, kas viljavarude hoidmine ja Silmeti tööstus on starteegilised majandusharud või mitte. Elu on näidanud, et Silmeti vabastamine strateegilisest kuulsusest viis tehase erastamisele ja arengule ja Rakvere strateegilised viljavarud läksid „hiirtele“ söögiks. Usun, et ka energiaga on sama lugu. Energia on lihtsalt kaup, mida ostetakse turuhinnaga ja turuhind sõltub peamiselt tootmishinnast, transpordikuludest ja ostumahtudest. Elektri tootmise hind on aga strateegiliselt võttes looduslike ressursside, tehnoloogia ja tootjamaa maksusüsteemi küsimus. Eestil ja Baltimaadel on siin suhteliselt piiratud mänguruum. Kõige suuremad võimalused võiksid olla tehnoloogiate osas.
Tuumaenergeetikale panustamine tundub mulle seejuures sama mis abiellumine lombaka pruudiga, kes keedab hästi. Mehed! Mõelge veel kord – kas tahate!

Vaata ka Eestil on tootmise suures tarneahelas potentsiaali.