Eestil on tootmise suures tarneahelas potentsiaali

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olen koolitajana ja konsultandina kohtunud sadade tootmisfirmade esindajatega. Üks ja kaugeltki mitte harva esinev emotsioon on olnud imetlus ja vaimustus Eesti tootjate üle. Võib-olla kõik ei tea, aga Eestis valmivad detailid uutele Volvodele, Mercedestele, Scaniatele, Porshedele ja paljudele muudele rohkem või vähem tuntud kaubamärkidele ja firmadele, rääkimata sellest, et Eestis on koha leidnud ka maailmakuulus ABB.



Võib-olla kõik ei tea, aga Eestis valmivad detailid uutele Volvodele, Mercedestele, Scaniatele, Porshedele ja paljudele muudele rohkem või vähem tuntud kaubamärkidele ja firmadele, rääkimata sellest, et Eestis on koha leidnud ka maailmakuulus ABB.

Eestil võiks siin olla potentsiaali ka tulevikus, sest logistiliselt ja geograafiliselt oleme heal kohal: paljud tuntud ja kuulsad tootjad on kolinud oma vabrikud Venemaale, sealhulgas Peterburi ümbrusesse. Autode tootjad tahavad olla ikka oma turgude läheduses, neile järgnevad detailide tootjad, vahelaod ja logistikakeskused. Niisugune on juba tarneahela arenguloogika: mida kõrgem on toote valmidusaste, seda lähemal müügiturule paikneb tootmine, ainult lähtematerjalide ja detailide tootmine saab olla müügiturust kaugel.

Eesti tootmine suures tarneahelas

Tarneahel kui toote valmimise protsess evib mitmeid funktsioone. Nende tundmine annab võimaluse teha teadlikke valikuid oma koha ja rolli määratlemiseks. Selline mõtteviis võiks olla ka riiklike ja valdkondlike arenguplaanide koostamise aluseks. Allpool on käsitletud selliseid funktsioone, mis on ühel või teisel moel seotud tootmisega – minu lemmikvaldkonnaga.

  • Tootmine, transport ja laondus ning varude juhtimine ehk materjalide juhtimine (material management).
    Tänapäevane toote valmimise protsess on väga pikk ja mitmeastmeline. See oleks väga primitiivne ja aegunud ettekujutus tootmise ärist, kus Eestis toodetakse midagi odavat allhanke korras ja sellest pannakse kokku midagi kallist kuskil mujal ning kogu raha jääb loomulikult mujale. 
  • Reeglina materjalid nagu plast ja metall sünnivad seal, kus on lähedal toore – energia, nafta ja maak. Toormest, metallist ja plastist valmivad pool- ja täistooted keskustes, kus on hea kommunikatsiooni- ja transpordivõrk, detailid on sageli lühikeste tarneaegadega ja
    \"\"
    Valdek Alber
    valmistatud kliendikeskselt ning neid on odav kaugele vedada, sest enamasti toodetakse neid suurtes seeriates ja väikeste variatsioonidega ning pakitakse tihedalt. 
  • Koostud, nagu mootorid, autode sillad ning teised poolvalmis tooted, toodetakse lõppvalmistajale märksa lähemal, sest selliste toodete variatiivsus võib olla suur, kogused väikesed ning veokulud suhteliselt suured, kuna vedada tuleb palju pakendatud toodete vahelist õhku ja käsitlemine on keerukas. 
  • Kliendile kõige lähemal valmivad valmistooted. Enamasti on lõppturgudel koostevabrikud, mis peavad olema paindlikud ja kiired turu nõudlusele reageerima. Sellised vabrikud asuvad praegu Lääne-Euroopas ja Venemaa Euroopa osas. 
  • Seda tüüpi vabrikutel on reeglina vaja suures koguses ja odavalt detaile. Samas kimbutab neid hiidvabrikuid kiire turu nõudluse muutumine ja sellest tulenevalt vajadus uute tehnoloogiliste ja tehniliste lahenduste järele tootmises, nagu näiteks uued lisaseadmed, automaatika ja mitmed insenertehnilised rätsepatööna valminud rakendused, mille eest ollakse valmis maksma head raha.
    Arvestades Eesti geograafilist asukohta kahe suure turu (Euroopa ja Venemaa) vahel, saaksime lõigata kasu mõlemast: suurseeriatooteid teha Venemaal ja müüa Euroopasse, kust need liiguksid Ameerika mandrile, ning kallist tööd ja rätsepalahendusi müüa Venemaale ja Euroopasse. 
  • Olen kuulnud mitmesuguseid lugusid Hiina rollist rahvusvahelises tööjaotuses. Näiteks sellist: seal on palju odavaid mehikesi, kes peaaegu tasuta panevad kokku mõne lihtsa ja odava toote „Hiina kvaliteediga“. Seejuures jääb paljudel tähele panemata, et näiteks arvutitööstuse Mercedesed – Mac’i arvutid – on disainitud Californias, aga toodetud Hiinas. Sedasi on toodetud palju, kui mitte enamik kõrgtehnoloogilisi standardtooteid masstarbimiseks. 
  • Kindlasti ei toodeta, vähemalt esialgu, Hiinas suure kliendikesksuse ja variatiivsusega tooteid. Selleks on vahemaad ja hiinlaste paindlikkus esialgu sobimatud. 
  • Teisalt tuleb aru saada, et kõrgtehnoloogilisus on väga suhteline mõiste, see ei pruugi tähendada tehniliselt keerulist toodet, vaid lihtsat toodet (rauatükki) ja keerulist teenust. Väikese materjalimahukuse tõttu võiks just see olla Eesti tootjate võimalus. Arvestades, et kõikidel turgudel on kalduvus diversifitseeruda ehk jaguneda ajapikku aina väiksemateks turuniššideks, siis rätsepatöö järele nõudlus aina kasvab. Tootjate omavaheline konkurents ja oskusteabe kasv hakkab aga selliseid „rätsepatehaseid“ mahuliselt suurendama. Seega ei teki siin valdkonnas ei käibe ega ka kasumi puudust. Tehnoloogiate areng aga hakkab tulevikus võimaldama toota aina väiksema inimeste arvuga aina suuremaid koguseid, seega ka tööjõu probleem ei ole pikas perspektiivis probleem.

Vaata ka Visioon Eesti tulevikurollist rahvusvahelises tööjaotuses.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles