Hiroshi Yoshikawa “Japan’s lost Decade”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milleks lugeda raamatut, mis jutustab Jaapanis möödunud aastatuhande lõpul (1990–1999) toimunud kriisist?
Praegune olukord Euroopas ja Ameerikas on jahmatavalt sarnane sellega, mis valitses Jaapanis kümmekond aastat tagasi. Ka Jaapanis olid näiteks kinnisvara hinnad absurdsel tasemel ning pankadest oli lihtne saada krediiti, vähemalt kuni 2008. aastani. Kuigi see raamat anti välja juba 1999. aastal, ei ole Jaapanis olukord eriti muutunud.
Davosis Maailma majandusfoorumitel räägitu ei ole jaapanlastele aga mingi uudis. Viimased 20 aastat on jaapanlased proovinud ellu viia erinevaid muudatusi – infrastruktuuriprojektid, madal rent, kergem laenu saada jne. Praegu seisab aga Jaapani riik fakti ees, kus võlad pidevalt kasvavad, kuid riigieelarve on umbes samal tasemel, kus oli 20 aastat tagasi.
Kui teha kokkuvõte viimasest Davosi kohtumisest 2010. aasta alguses, on selge, et rahvus-vaheliste ekspertide ja juhtide arvamused jagunevad kaheks. Arvamuste kujundajateks võiks nimetada, Donald Rumsfeldi tuntud väljendeid kasutades: “the New Continent vs the Old Continent”. Kui uue kontinendi sooviks on vanaviisi jätkata, jagades lahkelt riigi raha ja jättes pankade reguleerimise homsesse, siis näevad mitmed krediidireitinguid kinnitavad analüütikud ohtu. Jaapani olukorda näiteks tuues on tegemist ohtliku teega, kus riigivõlad kasvavad nii mahukalt, et lisaks finantside stabiilsusele on ohus ka riigi poliitiline staatus.
| Hiroshi Yoshikawa toob oma raamatus fakte selle kohta, kui mõttetu on rakendada “pakkumise majandust”, kui naiivne on loota, et pakkumise kaudu lahendatakse probleemid. |
Hiroshi Yoshikawa toob oma raamatus fakte selle kohta, kui mõttetu on rakendada “pakkumise majandust”, kui naiivne on loota, et pakkumise kaudu lahendatakse probleemid. Ta soovitab arendada “nõudluse majandust”, mis muidugi on raskem, kuid see on riigi jaoks pikaajaliselt ainus võimalus ellu jääda.
Kui natuke võrrelda tänapäeva Jaapani majanduse olukorda ja lähiajalugu – 1930. aastate depressiooni, pean ütlema, et näen sama mustrit. Uue kontinendi pakutavad lahendused ei ole pikaajaliselt läbilöögivõimelised. Vana kontinendi eksperdid on vähemuses, kuid nende arv kasvab uute faktide lisandudes. Tähtis ei ole aktsiahindade kasv, vaid et ettevõtetele luuakse turg, kuhu ka tulevikus investeerida, ja et iga riigi rahval on piisavalt tööd, mis pole laenudega finantseeritud, vaid töö kaudu, mille eest klient on nõus maksma.
Hiroshi Yoshikawa raamatust leiate fakte, mis aitavad toetada vana kontinendi eksperte.