Alan Macfarlane „Japan. Through the Looking Glass“

Eurooplased on alati jaapanlasi pidanud teistsugusteks. Ka jaapanlased olid ise alati oma erilisuse üle uhked olnud ning pidanud teisi rahvaid teistsugusteks. Küsisin endalt, kuidas on võimalik, et pärast Teist maailmasõda, pärast ränki kannatusi suutis Jaapan järgneva 40 aasta jooksul tõusta maailmas majanduslikult juhtivale positsioonile peale Ameerikat.

Alates 80. aastatest, kui Jaapani majanduskasv pidurdus, hakkas jaapanlane juba ise küsima: “Miks MEIE oleme teistmoodi kui teised?

“When you find, that you cannot understand Japanese at all, then you will begin to know something about them.”

Alan Macfarlane’i raamatu avasõnade valik tekitas nõutust. Olin pärast mitmeaastast koostööd jaapanlastega arvanud, et tunnen Jaapanit ja sealset kultuuri. Raamat näitas aga, et alustan alles teekonda. Alan Macfarlane, antropoloog ja ajaloolane, kes üle 30 aasta on koolitanud Cambridge’i Ülikooli kasvandikke, nendib, et tal võtab veel aastaid, enne kui julgeb öelda, et tunneb Jaapanit. Autor on 15 aasta vältel külastanud, uurinud ja analüüsinud Jaapanit.

Kuidas mõtlevad jaapanlased, miks on neid nii raske mõista? Kas nende käitumist on seepärast raske tõlgendada, kuna nad on nii lihtsad? Isegi raamatu lõpus küsib autor iseendalt – kas ta nüüd ehk tunneb jaapanlasi?

Et jaapanlastega kaasa mõelda, mõista nende oskusi ja võimet olla maailmas majanduslikult juhtival positsioonil, on raamat “Japan. Through the Looking Glass” hea retsept, millest on võimalik suhteliselt kiirelt, kuid hästi maitsvat rooga valmistada.

Et jaapanlastega kaasa mõelda, mõista nende oskusi ja võimet olla maailmas majanduslikult juhtival positsioonil, on raamat “Japan. Through the Looking Glass” hea retsept, millest on võimalik suhteliselt kiirelt, kuid hästi maitsvat rooga valmistada.

Jaapanlased leiavad, et kollektiivsus on tähtsam kui iga inimese individuaalsus. Nad ei saa aru, miks raha on tähtsam kui kontaktid, nad hellitavad oma lapsi, kuni nad on 16aastased, nad kannavad kätel oma vanemaid, kui need pensionile lähevad. Jaapanlased ei armasta restaureerida; vanaaegseid ehitisi imetletakse vaid Euroopas. Samal ajal peegeldub nende käitumises ja kultuuris ajalugu. Kuid ümbritseda armastavad nad end kõige uue ja modernsega.

Olen veendunud, et aktuaalne finants- ja juhtimiskriis ei ole vaid üleminek kuhugi uude ja paremasse aega, vaid palju põhjalikum. Alan Macfarlane’i raamat ei seleta Euroopa ja Ameerika finantsmaailmas valitsevaid raskusi, samuti ei paku autor võimalusi, kuidas probleeme lahendada. Pigem aitab raamat taasavastada üht kultuuri, mille oleme peaaegu unustanud. Meie vana Euroopa kultuuri, kus iga inimest hinnati vastavalt tema oskustele ja töökusele. Kahjuks hakkab unustusse vajuma ka liidrite olemus, kus enesekesksust ei hinnata ning juhiks olemine on auasi. Jaapan on näidanud, et on võimalik ehitada üles tugevat riiki vanu väärtushoiakuid järgides. Võib-olla on Jaapan viimane maa, mis Ameerikale, Lääne-Europale ja ka moodsalt uuskapitalistlikule Hiinale suudab näidata, et on olemas alternatiiv.

Alan Macfarlane ”Japan. Through the Looking Glass” ISBN 978 1 86197 952 0